Rotimürgi käitlusluba võib rikkuda ehitushanke võidu

Keskmiselt korraldatakse Eestis igal aastal 10 000 riigihanget, mille rahaline maht on 2 miljardit eurot. Viimasel kolmel aastal on riigihangete vaidluste arv olnud suhteliselt väike. Aastas vaidlustatakse vaid alla 2% kõigist hangetest, rääkis 21. märtsi Äripäevas advokaadibüroo Ellex Raidla vandeadvokaat Arne Ots, kes on nõustanud kliente riigihangete menetlustes ligi 20 aastat.

Kas praegu on kasvanud erafirmade huvi riigihangete vastu? Praegu on riigihangete turg üsna stabiilne. Hankevaidluste tipp oli möödunud majanduskriisi aastatel 2007–2010, mil avaliku sektori tellimus kujunes paljudele ettevõtjatele eluliselt tähtsaks. Riigihangetele oli suur tung ja sellest tulenevalt tekkis ka hulgaliselt vaidlusi. Hanke­lepinguni loodeti jõuda kas väga madala hinnaga pakkumust esitades või hankijale ja konkurentidele antavate kohtulahingute tulemusena. Hangete vaidlustamisel tõstatatud küsimuste ja kasutatud argumentide diapasoon oli piiritu. Vaieldi näiteks selle üle, kas bussivedude hankel osalemiseks pidi hankijal uus bussipark juba igaks juhuks tingimata aia taha seisma varutud olema või piisas hankija nõutavate busside kasutusvõimaluse tekkimise kinnitusest.

Vaieldi, kas ehitusettevõtjal, kes hankedokumentide järgi oli kohustatud hoolitsema ka ehitusplatsi heakorra eest, pidi või ei pidanud hankel kvalifitseerumiseks olema ka kahjuritõrjevahendite käitlemise luba.­

Vaeti küsimust, kas ja kumb pakkujatest tuleb hankemenetlusest kõrvaldada, kui hanke­dokumentides oli nõue, et projekti­juhid tuleb pakkumustes nimeliselt ära mainida, ning materjalide läbivaatamisel ilmnes, et konkurentide pakkumustes oli hankelepingute täitmisel osalevate inimestena näidatud üks ja sama inimene. Kelle töötaja ta siis lõpuks on? Eestis võib inimene igal ajal lahkumisavalduse esitada.

Murti piike selle üle, kas Läti kooliharidust tõestav dokument tõestab kooliharidust piisaval määral ka Eestis.

Küsiti, miks hankija nõuab ühte tüüpi ja vananenud tehnoloogiat ning välistab uue ja väidetavalt palju parema alternatiivtehnoloogia? Või miks hankija nõuab kvalifitseerumise eeldusena pakkujalt just 3 miljoni eurost varasemat aastakäivet, aga mitte suuremat või väiksemat.

Vaieldi selle üle, kas pakkuja võib olla esitanud põhjendamatult väikese pakkumuse – mõni vaidlustas selle kahtluse alusel isegi iseenda pakkumuse vastavuse.

Luubiga jälgiti, kas ja millisel ajahetkel kajastub konkurentidel maksuregistris maksu­võlg.

Jokk-klassikaks on saanud nn Facio tegemine, mille all tuntakse olukorda, kus hankemenetlust välistav must minevik raputatakse maha koos registrikoodiga, samad inimesed ja varakoosseis jätkavad aga segamatult uue registrikoodiga.

Ka riigikohtust on see vaidlus läbi käinud, aga selget lahendust ei ole. Jokitajad saaksid sama skeemi kasutada ka nüüd. Loodetavasti väheneb selliste skeemide kasutus koos üldise õiguskultuuri arenemisega. Valimatute argumentidega vaidlemist on igal juhul palju vähemaks jäänud.

Praegu on kõigist riigihangetest 84% madalaima hinna hanked. Kas kvaliteet ei ole oluline? Hinnakriteeriumi järgi otsustamine on hankijale kõige lihtsam, sest hinna võrdlus võimaldab pakkumusi kõigile arusaadavalt ritta seada. Kui tuua hanke­dokumentidesse hindamiskriteeriumina sisse kvaliteedimõõdik, siis see kipub olema subjektiivne ja hindamise üle võivad tekkida vaidlused.

Olukorda saab muuta hankijate professionaalsuse suurendamisega ning ka välise abi kasutamisega hangete ettevalmistamisel ja tehnilisi tingimusi ning hindamiskriteeriume sisaldavate hankedokumentide koostamisel. Hankija roll võiks olla väga hea projektijuhi oma, kes oskab õiget tiimi kokku panna. Asjatundlikku välist ekspertiisi võiksid hankijad palju julgemalt ja laialdasemalt kasutada. Tõsi on, et vaidlusi tekiks märksa vähem, kui ettevalmistusse panustataks rohkem ja asjatundlikumalt.

2017. aastal vastu võetud riigihangete seaduses oli uus nn innovatsioonipartnerlus. Mis on selle punkti eesmärk? Innovatsiooni­partnerluse eesmärk on soosida uuenduslikkust ja loomingulisust tehnoloogiate ning teenuste arendamisel. Kui tavapärases hankes hankija kirjeldab, millist teenust või milliseid asju ta vajab, ning vastavalt sellele siis pakkujad oma teenuseid või asju pakuvad, siis innovatsioonipartnerluse raames töötatakse välja midagi täiesti uut. Hankijal on visioon ja eesmärk, pakkujatel tekib sellest lähtuvalt oma visioon eesmärgi saavutamise võimaluste suhtes ja tulemusena luuakse hankijale midagi, mida turul seni ei ole. Innovatsioonipartnerluse raames saab uuenduslikkust soosida igas sektoris. Levinud see hankeliik praktikas siiski veel ei ole.

Laialt teada IT-hanke vaidlus on seotud kurikuulsa sotsiaalkaitse infosüsteemiga SKAIS. Äsja lõppes selle uus riigihange, kus otsiti arendajaid järgmiseks kolmeks aastaks, ning lisaks on eraldatud veel 8 miljonit eurot maksumaksja raha – kokku juba 23 miljonit. Mis läks selle hankega valesti? Konkreetse hanke asjaolusid ma ei kommenteeri. Küll aga võib üldiselt öelda, et kui midagi läheb halvasti, on tavaliselt puudujääke ikka hanke ettevalmistuses. Kui riik korraldab mastaapseid IT-lahenduste hankeid, tuleb hanke planeerimise ja hankedokumentide koostamise juurde kutsuda valdkonna tippspetsialiste. Riigiametnikel­ endil ei pruugi olla piisavalt teadmisi ega kogemust – keegi ei peagi olema kõiketeadja. Hanget alustades peaks olema selge, mida soovitakse ja kuhu ning millise kuluga jõuda tahetakse.

Need asjad ei tohiks üldjuhul selguda alles n-ö töö käigus. Ebaselgus tekitab arusaamatusi ja vaidlusi, mis lõpptulemusena muudavad projekti kallimaks ja aeganõudvamaks. Loodetavasti on riik SKAISi saagas üht-teist õppinud ning võtnud seda arvesse ka praegu korraldamisel olevas SKAISi projektiga seotud hankes.

Miks avalik sektor ei kasuta piisavalt välist abi hangete kokku panekul? Eks siin ole kindlasti mitmeid põhjusi. Esiteks see igihaljas rahateema. Lisaks tuleb ju ka hankeabi hankida ja näiliselt võib kogu protsess hankija poolt vaadatuna esmapilgul muutuda veelgi keerulisemaks ja aeganõudvamaks. Probleem on ka spetsialistide üldine puudus. Keeruline on hankijal leida hanke ette valmistamisel appi spetsialiste olukorras, kus need spetsialistid võivad ise olla huvitatud ettevalmistatavas hankes osalemisest pakkuja poolel. Siin võib tekkida huvide konflikti probleem, mida kiputakse nägema suuremana, kui see tegelikult on. Hankija nõustamine ei pruugi alati tekitada hilisemas hankemenetluses osalemist välistavat huvide konflikti ja lahendused on tegelikult leitavad.

Eestis on 1000 advokaati, kes lootsid tööd ja leiba ka Rail Balticu projektist. Äripäev kirjutas, et Rail Balticu hanked toimuvad Läti pilli järgi. Mis te sellest arvate? Ellex tegutseb kõikides Balti riikides ja meile on see projekt professionaalses mõttes atraktiivne ka juhul, kui projekti elluviimist ei juhita Eestist. Aga muidugi oleks tore, kui asjad oleksid korraldatud rohkem Eesti-keskselt. Eesti inimesed saaksid suurprojekti nõustamisel, juhtimisel ja elluviimisel hulga tööd ja väga väärtusliku kogemuse. On muidugi omaette küsimus ja eraldi teema, millise kogemuse Rail Baltic meile üldisemalt annab. Tulevikustsenaariumite asjalik avalik arutelu võiks kahtlemata olla aktiivsem ja konkreetsem.

Kas riigihankevaldkonna seadused on Eestis ülereguleeritud? Arvan, et praeguse seadusega annab elada. Olen ise küll lihtsama ja selgema seaduseteksti pooldaja, kuid peame arvestama, et see, mis meil riigihangete valdkonnas täna kehtib, dikteerib olulisel määral Euroopa Liidu õigus. Olen advokaadina tegutsenud pikalt ja näinud selle aja jooksul erinevates valdkondades erineva mahu ja kvaliteediga õiguslikke regulatsioone. Üldiselt kipub olema nii, et mingi valdkonna liiga detailne reguleerimine hakkab lõpuks valdkonna arengut takistama. Suurema üldistustasemega normid võimaldavad õigust mõistlikumalt ja loogilisemalt rakenda. Liiga palju ei tohi ahistada inimest ja ettevõtjat ka riigihangete valdkonnas. Kui vaadata kõige hilisemaid seadusemuudatusi, siis liiale on minu arvates mindud pea- ja alltöövõtja suhetesse sekkumisega, kus hankijale on antud voli otsustada selle üle, kellele raha maksta. Eks praktika näitab.

Liiga pikk ja kohmakas tundub olevat ka pakkujate hankemenetlusest kõrvalejätmise aluste kataloog.

Eks neid asju, mida kritiseerida, leidub teisigi. Üldjoontes tänane seadus toimib. Positiivsena saab esile tuua, et riigihankeõiguse arendamisse on olnud kaasatud erinevad huvigrupid, keda seadus rohkem puudutab ja kes on saanud muutuste osas sõna sekka öelda.