26. aprill
Jaga lugu:

Puudutus teatrikeele kaudu

„Teatri ja kultuuriga seonduv on käinud minuga kogu elu kaasas,“ räägib etenduskunstide keskust Vaba Lava ning küberturbeettevõtte Cybexer Technologies õigusvaldkonda juhtiv Steven-Hristo Evestus.

Foto: Andres Haabu

Gentlemani rubriigis jagab ta kodumaal ja võõrsil saadud kultuurielamusi, mis moel või teisel puudutanud.

Teatrikuu on läbi saanud. Teatrivaataja otsib erinevat sisu ning teatritegijal on oma loomingus kõigile meelepärane pea võimatu olla. Ühte kindlat publiku lemmikut on objektiivselt raske välja selgitada, sest kriteeriumid sellise valiku tegemiseks on suhteliselt võimatud.

Laureaatidest ja nomineeritutest on olulisim, et kõige esiletõstetu keskel jätkuks teatris väljundeid, mis kõnetaksid ning arendaksid nii tegijat kui vastuvõtjat. Teater ongi eriilmeline ja pidevalt arenev nähtus ning kindlate harjumuste toel on takerdumine selle kunstiliigi jälgimisse sisse kirjutatud.

Möödunud (ja ka eeloleval) suvel lõi laineid Tartu Uue Teatri lavastus “Kremli ööbikud”, mis portreteerib nõukogude aega ja selle muusikatööstust eesotsas Jaak Joalaga. See tõi Narva kokku lisaks üle vabariigi saabunud vaatajaile ka kohaliku kogukonna. Lähiajaloost kantud lugu aitab mõtestada nii esineja kui publiku kooseksisteerimise põhjuseid ja vajadusi ning liidab taas üheks erinevatel aladel elavad grupid.

Teatrikuul toimus Narvas järjekordne maailmaesietendus, tunnustatud Vene näitleja ja lavastaja Julia Augi autobiograafiline lugu “Minu Eesti vanaema”. Narvas sündinud ja kasvanud Aug pani kirja ning tõi lavale ausa, siira ja traagilise loo oma perekonnast. Kuigi loo impulsiks sai asjaolu, et talle keelduti meie riigi kodakondsuse andmisest, polnud tegemist kurtva kättemaksuaktsiooniga. Aug tunnetas praegusel eluperioodil vajadust enese määratlemiseks. Me ei saa üheseid vastuseid, samuti ei esitata pilti vaenlasest, kuid saame osa inimese teekonnast.

Jõuame tagasi teatri erilise puudutuse juurde ning esitame küsimuse, kas teater peab meid alati süviti mõtlema panema kirjandusklassikute kangelaste rasketes valikutes või peaks üha sagedamini viima meid tänases ühiskonnas leiduvate lugude abil oma kogukonna rolli analüüsi juurde. Kas just seeläbi ei ole meil võimalik arendada mõistmist, empaatiat ja ühtekuuluvustunnet? Kas just nendes lavastustes ei leia tõestust asjaolu, et igapäevane keele- ja kultuuriruum ei muuda identiteeti ja kuuluvust? Kas just see ei anna põhjust isiklike sügavate lugude jutustamise kaudu teatrivõtete rikastamiseks? Igal juhul annab see ühe hea põhjuse inimeseks arenemise teekonnal järjekordseks teatri vaatamiseks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum