Riina Jussila • 20. mai 2019 kell 6:46

Evelin Ilves: Imetlen Norrat ja seal tehtud poliitilisi otsuseid

Evelin Ilvesele on kodude loomine ja sättimine alati meeldinud, kirjutab eriväljaanne Sisustaja. Oma esimese sisekujundusprojekti – Ärma talu sauna valmistamisel oli ta paar päeva sisearhitekt Ivi-Els Schneideri juures õpipoisiks, kus sai teada, kuidas asi päriselt käib.

Vanalinna südames Pikal tänaval asuv elamine pole Evelini, tema tütre Kadri Keiu ja Friisi linnukoera Schuberti jaoks lihtsalt kodu. See on paik, kuhu oodatud kõik toredad inimesed, kes armastavad head toitu ja seltskonda, sest siinsamas tegutseb ka kodurestoran ROOG. Laud, mille taga hommikusööki süüakse, saab õhtuks kaetud stiilsete ja hõrgutavate ampsudega, ruum täidetud lõbusate inimeste ning huvitavate juttudega.

Foto: Liis Treimann

Kodurestoran ROOG tegutseb suviti Hiiumaal. Kui hõlpsalt sinna sobiva paiga leidmine käis?

Otsisime aasta jagu. Vaatasime üle kõikvõimalikud ja -võimatud kohad, mis saadaval olid. Vahepeal jäi idee soiku ja aasta hiljem jätkasime. Koha, kuhu me kodurestorani lõpuks tegime, leidsime sõprade kaudu. Nad teadsid, et ühel perel seisab see suviti tühjana, rääkisid omanikuga, arutasime koos asja ning mõtlesime, et võiks ju proovida.

Enne kui käed lõime, küsisin, kas võin majas ühe öö veeta. Läksime sinna koos Kadri ja tema sõbrannaga minu sünnipäeval, 20. aprillil. Seal olemine oli nii mõnusalt loomulik. Kadri ja Sonja hakkasid kohe kooki tegema, Schubert jäi alla esimesele korrusele magama, mida ta kunagi ei tee, sest ta on alati minu kõrval. Ju tundis loom ka ära, et on hea ja õige koht.

Esimesel suvel tegime restorani hoovi peal ja pisut ka majas sees. Sama maa peal on ka Padriku pood, mis oli kaksteist aastat suletud olnud. Kui suvi läbi sai, viisime restoranis kasutuses olnud asju sinna üle talve hoiule. Istusime septembris lävepakul ja mõtlesime, et teeks selle poe korda. Padriku pood on asi, mis hiidlastele päriselt korda läheb. Kevadel läksime sinna ning asusime toimetama. Kõik, kes mööda sõitsid, pidasid kinni ja pakkusid abikäsi. Inimeste lahkus ja toetus oli meeletu.

Saite siiski oma jõududega hakkama?

Ehitamiseks polnud meil rahagi, et kedagi juurde palgata. Siim, mina ja mõned sõbrad tegutsesid ja valmis see sai.

Milline poeruum välja nägi?

Pruun. Kui sinna sisse astusin, tundsin, et siin tuleb kõik valgeks värvida ja seda me tegimegi. Ruum läks visuaalselt poole suuremaks.

Tartu Lõunakeskuse taluturg annetas meile külmaleti, mis neil oli üle jäänud, üks ettevõtja kinkis ahju. Tegime igal hommikul kaneelisaiakesi ja croissant'e. Schubert, kes oli esimesed kuus aastat lihasööja, hakkas Hiiumaal croissant'i sööma. Hommikul, kui laua katsime ja kohvi ning saiakesed sinna sättisime, oli tema kohe platsis.

Saabuval suvel algab Hiiumaal kolmas tegutsemisaasta?

Jah. See esimene aasta, mil teen kõike üksinda. Tõsi, mõned abilised mul siiski on, toredad inimesed, kes eelmisel suvel episoodiliselt abis käisid. Facebooki kaudu võtsid mõned ühendust, kes soovisid lihtsalt tulla ja end vabatahtlikuna proovile panna. Üks tore inimene – tädi Sirje, soovib ka sel aastal tulla. Ta tegi pensionieas koka- ja kondiitripaberid, otsustas, et muudab oma elu. Sirje tahtis näha, kas tal on enda uute oskustega ka midagi peale hakata. Tuli, keetis suppe ja tegi kooke, ja kui ta esimene kook ära osteti, seda kiideti…. Ma ei unusta kunagi Sirje nägu sel hetkel!

Kuidas kodurestoranile loa saamine käis?

Me saime mõlemale koduköögile – nii Hiiumaale kui Tallinnasse – kohe loa. Keerulist pole muud kui paberite täitmine – peab joonistama tehnoloogilised skeemid. Mina võtsin selleks konsultandid appi. Omast kogemusest ütlen, et kogu see protsess peaks olema palju lihtsam. Kodurestoran toimib ju nii, et sa teed süüa nagu kodus. Sa ju tead kuuma- ja külmaahelat, tead, kuidas peab toitu säilitama ja kuidas kuumtöödelda. See kõik on tavalise hoolsa perenaise tasemel, kuid restorani luues on paberimajandust meeletult ning see ehmatab inimesed ära. Mina tõstsin ka käed püsti, sest ei osanud tehniliselt seda skeemi valmis teha.

Huvitav, kuidas see süsteem mujal töötab?

Inglismaal on kodurestoranindus väga hästi käima läinud, tohutult maaelu elavdanud. Suurtest linnadest sõidetakse maakohtadesse nautima loodust ja häid roogi. Seal tehti asi väga lihtsaks – sul on kodurestorani toimetamisteks eraldi pangakonto, kust võetakse mingi protsent maha ja ongi kõik. Mingit aruandlust ega statistikat pole vaja teha, vet-luba on palju hõlpsam saada.

Me võiksime šnitti võtta…

Absoluutselt. Peaksime lihtsustama uusi moodsaid majandusstiile, maksustamist lihtsustama. Väikeste armsate kohvikute ja söögikohtade pidamine peaks olema väiksema maksukoormusega, sest tänasega pole võimalik mitte mingit kasumit teenida. Paljud kulud on suurtele ja väikestel ettevõtetele samad. Hiiumaal tahtis üks restoran ise limonaadi tegema hakata. Kohe, kui kork peale ja silt külge läks, peab sul olema aktsiisiladu, kus taas omad nõudmised – betoonpõrand jne.

Hiiumaa-armastus tuleb lapsepõlvest?

Hiiumaa on mul tõesti juba lapsest saati südames. Mäletan, et käisime kunagi klassiga seal. Sõitsime Hirmuste külast mööda, kus istus dressipükstes ja maikas Eri Klas ja jõi kohalike külameestega õlut. Olin teda seni ainult orkestri ees näinud, frakk seljas. Mul tekkis tunne, et mis salapärane paik see on, kus inimesed saavad olla täitsa vabad, tavalised inimesed. Minu enda side on selle saarega ajas kasvanud. Olen üles kasvanud Lõuna-Eestis Otepää kuplite vahel ja seal olles mõtlen, et küll seal on ka ilus. Samas tõmbab mind meri meeletult. Kogu see valgus, selgus, linnud…. See on minu meditatsioon. Suvel kohvikut tehes on tööd meeletult, kuid võtsin igal hommikul pool tundi endale, et mere äärde minna, harjutusi teha, ujuda. See on minu koht, mis mind laeb.

Poliitikasse minnes kaoks see rahu ära – Hiiumaa asemel ootaks Brüssel.

Suurlinna elu meeldib mulle ka. Need perioodid on mu elus vaheldunud – olen saanud olla maal, ja siis ootamatult püünel ning siis jälle maal. Mida aeg edasi, seda rohkem tahan end maaga siduda. Poliitikas saan ma ka olla maa teemas sees. Näen, kuidas maaelu käib, kuidas ettevõtlus toimib. Näen, millised otsused on tehtud ja millised suretavad elu maal lõplikult välja. Mul on omal nahal saadud kogemusi ning jagub ka kõrvalseisjana kogetut.

Imetlen Norrat ja seal tehtud poliitilisi otsuseid. Põhja-Norra, kus on maailma kaunimad vaated, kuid suhteliselt tühjad piirkonnad, on täna elus. Riik on sinna teadlikult investeerinud, et ala välja ei sureks. Praeguseks liigub sinna turism, ettevõtlus on hakanud arenema. Maailm on rahutuks muutunud ja need, kes soovivad ilmas ringi rännata, otsivad selleks rahulikemaid paiku. Põhjala muutub aina populaarsemaks ja seda mitte üksnes rahu pärast, vaid ka külma ja pimedusega seonduv muutub paljude jaoks põnevamaks. Meilgi on kõik see olemas, kui osataks vaid teha õigeid samme.

Foto: Liis Treimann
Hetkel kuum