Jaga lugu:
Uudised
Ainult tellijale

Kuidas kuue päevaga 50 miljonit kokku korjata

Nortali juht Priit Alamäe.  Foto: Liis Treimann

Nortali juht Priit Alamäe rääkis tänases Äripäeva raadio hommikuprogrammis lahti teekonna, kuidas ta kuue päevaga külastas seitset riiki selleks, et müüa investoritele usku ettevõttesse.

"Hommikul istud lennukile, teed päev otsa kohtumisi. Õhtul võtad järgmise lennuki, sõidad järgmisesse riiki, hotell. Hommikul kohtumised, õhtul lennuk ja nii edasi," kirjeldas Alamäe võlakirja emissiooni tausta.

Alamäe rääkis, et see töö sillutab teed börsile minekuks - kui see mõte peaks tulema, on teatud usaldussuhted loodud. "Usalduse ehitamine jae- ja institutsionaalsete investorite seas on ikka väga-väga pikk protsess. Ja nii me oleme seda kaks ja pool aastat teinud. See tähendab seda, et me iga kvartal jagame oma majandustulemusi, kommenteerime neid, me anname prognoose, täidame prognoose."

Päevapoliitikast rääkides oponeeris Nortali juht Äripäeva juhtkirjale sellega, et tema sõnul on väliskaubanduse ja IT-ministri koht kindlasti vajalik, seda just maine kujundamiseks, mis teisendub ettevõtetel rahaks. "See on väga oluline ministrikoht ja just nii-öelda Eesti rahvusvahelise müümise-turundamise seisukohast. See on võimalus, kuidas saada ministrite tasemel kohtumisi ükskõik mis riikides, vedades sinna endaga kaasa ettevõtjaid, tehes neile uksi lahti ja arendades meie riigi mainet," sõnas ta.

"See annab meie ettevõttele konkurentsieelise ja seda tuleb hoida kümne küünega. Ja ma arvan, et see on maine, mis ei tohiks sõltuda sellest, milline on parajasti ühe või teise erakonna maailmavaade," rääkis Alamäe. "Loogiline konstruktsioon inimeste peades on see, et kui on niivõrd innovatiivne riik, järelikult kõik ettevõtted võiksid olla ka keskmisest kvaliteetsemad, keskmisest nutikamad ja tegelikult teeb see kõigile tee lahti. Ja see, et Eesti riigil on õnnestunud selline maine saavutada, näiteks võib ju küsida, et mis maine on täna Lätil, mis maine on täna Leedul."

Järgneb intervjuu Priit Alamäega.

Eile tuli uudis selle kohta, et IT-hiiglane Nortal kaasas investoritelt võlakirjaemissiooniga 50 miljonit eurot. Kuidas see protsess ettevõtte jaoks ideest kuni teostuseni välja nägi?

Meil oli kaks eesmärki. Esiteks oli meil juba võlakiri, mille me maksime tagasi. Ülejäänud raha tõstsime selle jaoks, et tagada kasvuvõimekus järgmisel viiel aastal. Olgu see siis orgaaniliselt või omandamiste kaudu. See oli eesmärk.

Tavaliselt on kolm faasi võlakirjaemissioonil. Esimene osa on ettevalmistus ehk töö emissiooni korraldajaga, kus ta paneb kokku prospekti. Ta paneb kokku investorite presentatsiooni ja advokaadibürood teevad teatavat due diligence’i (hoolsuskontrolli) ettevõttele, et tagada investoritele kogu pakett, mis oleks arusaadav, läbipaistev, et ettevõtte andmed oleks üle kontrollitud.

Teine osa on tavaliselt road-show, kus sa käid ja räägid ettevõttest. See road-show on huvitav. Meie puhul nägi see välja niimoodi, et ma tegin seitse riiki kuue päevaga. Hommikul istud lennukile, teed päev otsa kohtumisi. Õhtul võtad järgmise lennuki, sõidad järgmisesse riiki, hotell. Hommikul kohtumised, õhtul lennuk ja nii edasi.

See on omapärane kogemus, kui sa tõesti kuue päeva jooksul teed 30 presentatsiooni ja räägid täpselt sama juttu sama entusiastlikult iga kord uutele inimestele. See on väga karm, aga väga huvitav kogemus.

Pärast seda on book-building ehk põhimõtteliselt kogutakse investoritelt soovid ja tellimused kokku.

Pärast seda on closing settlement - sellised asjad, kuidas raha jõuab lõpuks ettevõtteni.

Kuue päevaga õnnestus 50 miljonit kätte saada?

Meil huvi oli suurem tegelikult, meil märgiti emissioon üle.

Miks just võlakiri ja miks intress natuke üle nelja protsendi?

Me otsustasime minna võlakirjaturule kaks ja pool aastat tagasi ning seal oli kaks kaalutlust.

Esiteks me oleme nii-öelda asset-light ettevõte. Meil on vähe kinnisvara, masinaid - või meil ei olegi põhimõtteliselt kinnisvara-masinaid ja klassikalises mõttes pangatagatisi.

Seetõttu oleme pankadele väga keeruline finantseerimisobjekt, kuna klassikaline pangatagatis peab olema kinnisvara või mingi tajutav vara. Eks me oleme Eesti panganduse jaoks natukene liiga suured.

Kevadel Eesti 200 eestvedajana riigikokku pürginud Alamäe märkis, et digiriigi teemad peavad igal juhul olema erakondadeülesed.   Foto: Tanel Meos

Teine kaalutlus oli see, et kui sa kunagi tahad minna ettevõttena avalikuks, siis usalduse ehitamine jae- ja institutsionaalsete investorite seas on väga-väga pikk protsess. Me oleme seda kaks ja pool aastat teinud. See tähendab, et jagame iga kvartal oma majandustulemusi, kommenteerime neid, anname prognoose, täidame prognoose. Ehitame pikapeale üles usaldust laiemas investorite kogukonnas. Kindlasti see tuleb meile mingil hetkel kasuks.

Kui anda praktilisi soovitusi teiste ettevõtete jaoks, siis mis on teie emissiooniprotsessist need asjad, mida kõik võiks silmas pidada?

Tuleb alguses eristada, milline on ettevõtte praegune olukord ja mis on tema eesmärk. Omakapitali ja võlakirja oluline vahe on see, et omakapitali investeerivad investorid, eriti riskiinvestorid. Nad on valmis võtma suurt riski ja tahavad suurt kasvu. Võlakirjainvestorite number üks huvi on väike risk. Ehk siis mõistlikuma yield'iga võlakirjade või tasuvusega võlakirjade turul on kõige olulisem ettevõtte stabiilsus ja see, et investorid usuvad, et ettevõte suudab võlakirja teenindada ja ka vajadusel ka tagasi maksta või refinantseerida.

Eks see sõltub väga palju ettevõtte asukohast tema elutsüklis, kui stabiilne ja turvaline ta on investorite vaates ja sellest lähtuvalt kujuneb ka võlakirja intress.

Tallinna Sadama puhul heideti ette börsile tuleku suuri kulusid, sealhulgas needsamad roadshow'd. Kuidas võlakirjaemissiooniga on, kui palju raha läheb kaduma?

Seda ma lihtsalt ei saa kommenteerida, sest lepingud ei luba seda kommenteerida

Seal ei ole nii suurt erinevust võrreldes sellega, kui sa näiteks võtad pangast laenu, eriti kui sa teed mingit sündikeeritud laenu.

Kuidas saaks praegu väikeinvestor Nortalisse investeerida?

Tuleb pöörduda meie emissiooni korraldajate poole, kes Põhjamaades oli Pareto ja Eestis Redgate Capital.

Äripäeva intervjuus ütlesite, et olete viimase kolme aastaga sisuliselt kaks korda kasvanud. 2017. aastal tegite 48 miljonit käivet, sel aastal prognoosite 88 miljoni kanti. 2017. aastal oli Nortali ärikasum pisut üle viie miljoni. Kas sel aastal on oodata ka kasumi kahekordistumist?

Seda ma ka ei saa kommenteerida praegu, aga eelmise aasta tulemus oli 66 miljonit käivet ja natuke üle 7 miljoni EBITDAd. Need aruanded peaksid varsti ilmuma ka äriregistrisse.

Milliseks te Nortali järgmise viie aasta kasvu prognoosite, jätkub samas rütmis?

Ma tahaks väga loota, aga väga palju sõltub ka sellest, mis majandus meie ümber teeb. Aga tundub, et need sektorid-valdkonnad, kus me tegutseme ehk siis e-riik, tervishoid ja sellised blue-chip-tüüpi ettevõtted, neil läheb vähemalt praegu hästi. Need valdkonnad, kus meie tegutseme, tunduvad tugevad.

Mis teie on praegu teie äriliselt kõige olulisemad projektid?

Oi, neid on palju. Meil on kliendiportfell väga lai. Meil on üle 50 kliendi neljas erinevas maailmajaos. Portfell on täitsa hästi balansseeritud. TOP 5s on kõike - suuri telekomiettevõtteid, tervishoidu, riiki, suuri tööstusettevõtteid.

Nüüd aga päevapoliitikast. Eesti Konservatiivne Erakond, Isamaa ja Keskerakond on koalitsioonis. Ei möödu päevagi, kui rahvusvahelises meedias Eesti aastatega üles ehitatud kuvand edukast IT-riigist pihta ei saaks. Nortal tegutseb sektoris, kus talendid on teadupärast eriti hinnas. Kas teie tunnete, et loodud koalitsiooni väidetav mainekahju on reaalne probleem? Kas EKRE retoorika mõjutab reaalselt välistalentide värbamist Eestisse, Eesti mainet välisinvestorite silmis või mõnel muul siis rahas mõõdetavad moel?

Eduka digiriigi maine kandub üle absoluutselt kõigile tööstusharudele. See ei soodusta mitte ainult IT-ettevõtete välismaist tegevust, vaid kandub ka kõigile teistele üle. Kui inimeste, klientide-tellijate peades on kinnistunud mulje Eestist kui innovatiivsest edukast riigist, siis läheb see mulje automaatselt edasi kõigile ettevõtetele. Vahet ei ole, kas on IT-ettevõte, kas see ettevõte toodab masinaid, toodab toitu.

Loogiline konstruktsioon inimeste peades on see, et kui on niivõrd innovatiivne riik, järelikult kõik ettevõtted võiksid olla ka keskmisest kvaliteetsemad, keskmisest nutikamad. See teeb kõigile tee lahti. See, et Eesti riigil on õnnestunud selline maine saavutad... Näiteks võib ju küsida, et mis maine on Lätil, mis maine on Leedul.

See annab meie ettevõttele konkurentsieelise ja seda tuleb hoida kümne küünega. Ja ma arvan, et see on maine, mis ei tohiks sõltuda sellest, milline on parajasti ühe või teise erakonna maailmavaade. Digitaliseerimine on alati olnud Eestis erakondadeülene teema ja see võiks jääda erakondadeüleseks.

Ometi lööme Bloombergi, Politico lahti ja näeme, et hoope mainele tuleb vasakult ja paremalt. Pruugib mõnel EKRE inimesel suu lahti teha ja rahvusvaheline meedia ju seda üsna mõnuga ka kajastab. Kas mainesse on tekkimas mõrad?

Kindlasti mingid mõrad on tekkimas, aga midagi pole veel kadunud. Ei ole mõtet võtta seda seisukohta, et kõik on jäädavalt kadunud, et läks trumm, viskame pulgad ka järele. Ei ole veel miski ära läinud. Kui me nüüd võtame ennast kokku ja tegutseme edasi, siis ma arvan, et midagi ei ole jäädavalt kadunud.

Kui koalitsioon jätkab samas vaimus, siis ei paista, et retoorika oleks väga palju paremaks läinud. Kuidas seda mainet säilitada, kui koalitsioon on selline, nagu ta on?

Mina eristaksin siin päevapoliitika ja selle, mida teeme digivaldkonnas. See, kas meie riik on pigem sotsialistlikuma või kapitalistlikuma poliitikaga, ei tohiks omada seost sellega, mida teeme digivallas. Ega näiteks Eesti ei ole krattide initsiatiiv kuhugi kadunud. Seda tehakse ikka edasi. Meil on demokraatia, valitsused vahetuvad, aga mingid asjad võiksid kesta.

Üksjagu kriitikat ja tähelepanu on pälvinud värske väliskaubanduse ja IT-minister Kert Kingo, kes kuulub EKREsse. Väliskaubanduse ja IT-taust näib tal justkui üpris ahtake. Äripäev tänases juhtkirjas soovitab, et see ametikoht tuleks kogu täiega üldse ära kaotada. Kuidas teie seisukoht siin on?

Vot siin mina Äripäeva juhtkirjaga nõus ei ole. Mina arvan, et see ametikoht kui nähtus on väga õige.

See on väga oluline ministrikoht ja just Eesti rahvusvahelise müümise-turundamise seisukohast. See on võimalus, kuidas saada ministrite tasemel kohtumisi ükskõik mis riikides, vedades sinna endaga kaasa ettevõtjaid, tehes neile uksi lahti ja arendades meie riigi mainet. See ametikoht on oluline, ta peaks jääma. See tuleb väga õigesti ära sisustada, nagu me eelnevalt rääkisime, et meie mainekest hoida.

Olete te praeguse ministrivalikuga rahul?

Ma ei kommenteeri mitte ühtegi isiklikku küsimust.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum