Hoiu-laenuühistute üle ei valva keegi

Eriali kontor Tallinnas Suur-Ameerika tänaval.   Foto: LIIS TREIMANN

Hoiu-laenuühistuid reguleerib küll samanimeline seadus, kus on lahtisi otsi üksjagu, ja see annab ühistutele tegutsemiseks võrdlemisi vabad käed. Järelevalvet ei tee nende üle keegi, probleemi tunnistab ka rahandusministeerium.

Tarbijad ei adu, et hoiu-laenuühistute hoiused ei kuulu riikliku tagatisfondi kaitse alla, mis tagab üksnes krediidiasutuste hoiuseid, kirjeldab rahandusministeerium 2017. aastal alustatud seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuses. Krediidiasutustes on tagatud hoiustajale kuni 100 000 eurot.

Samuti tunnistatakse selles kavatsuses probleemi, et sisuliselt keegi ei kontrolli hoiu-laenuühistuid. Lahendusena nähakse mitut varianti: hoiu-laenuühistute järelevalve allutada finantsinspektsiooni, hoiu-laenuühistute keskorgani või siis kahe variandi hübriidi alla. Muudatused võiksid kõige varem jõustuda 2020. aastal.

Üks oluline põhjus, miks hoiu-laenuühistute tegevus on võrreldes muu finantssektoriga vähem reguleeritud, on Eesti Panga ökonomisti Taavi Raudsaare sõnul see, et algse põhimõtte järgi ei paku nad finantsteenuseid laiemale avalikkusele. Seaduse järgi peaks ühistut koos hoidma kas ühine tegevuspiirkond, töö-, teenistus- või kutseala, aga ka ühised majanduslikud huvid.

Raudsaar kinnitas, et eeskätt ei pea hoiu-laenuühistud kinni just territoriaalsuse põhimõttest, mis ütleb, et tegevuspiirkonnaks võib olla ühe kohaliku omavalitsuse üksuse või mitme omavahel piirneva kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritoorium. „Tegutsetakse aga üle Eesti. Arvestades hoiu-laenuühistute liikmeskonna kiiret kasvu ja üle-eestilist tegutsemist, võib hägustuda nende ühistulise tegutsemise algne mõte ja väheneda hoiustajate kontroll ning arusaam riskidest,“ selgitas ta.

Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna jurist Paula Soontaga ütles, et hoiu-laenuühistu osutab seega kindlaks määratud teenuseid vaid oma liikmetele, välja arvatud valuutavahetusteenuseid ning rahasiire ja teised makseteenused vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatule.

Hoiu-laenuühistutele ei rakendu Raudsaare sõnul ka tarbijakaitselised nõuded nagu teistele tarbijakrediidi andjatele.

Eelmisel aastal viis tarbijakaitseamet siiski läbi järelevalvemenetluse, millega juhtis Eriali tähelepanu eksitava kauplemisvõtte kasutamisele. “Seejärel tegime neile ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks, peale mida eemaldas ettevõte eksitava teabe oma koduleheküljelt ja lõpetas eksitava reklaami avalikustamise. Käesoleval hetkel ei ole TTJA tuvastanud hoiu-laenuühistu ERIAL-i poolt eksitava kauplemisvõtte kasutamisega seotud rikkumisi,” kinnitas tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert Anne-Mai Helemäe.

Kasutavad seadust ära

“Nende ambitsioonist on näha, et nad ei ole eriti kursis ühistulise liikumise põhimõtetega. Nad vist kasutavad ära selle seaduse, mis meil olemas on, ja need vabadused, mis see seadus meie riigi võimetuse või tahtmatuse tõttu annab. Keegi ei kontrolli seda,“ hindas Eriali tegevust Hoiu-laenuühistute liidu juhatuse esimees Andrus Ristkok.

Ristkok tõdes, et poliitikud ei ole hoiu-laenuühistute tugevama reguleerimise vastu huvi tundnud. “Hoiu-laenuühistute sektor iseenesest on nii väike. Rahandussektori piires on alla 1 protsendi, siis leitakse, et pole teab mis suur risk. Kuigi seal on taga tuhanded inimesed, kelle hoiused võivad sattuda löögi alla.“

Eelmisel aastal lisandus kuni 12% tootlust pakkuvale Erialile 6,5 miljoni euro eest hoiuseid. Ristkoki hinnangul on see väga suur summa. „Kiire laenamine on tihtipeale ka riski allikas, sest siis tekib vajadus ka raha kiiresti käima panna, sest raha peab ju ära tasuma, intressi teenima hoiustajatele. Siis tihtipeale tuleb teha otsuseid, mis ei ole väga riskikindlad,“ leidis Ristkok.

Ristkok nentis, et kinnisvaraga tegelevatel ühistutel võibki olla suur laenuvajadus, samuti ühistutel, kes hoiustajate raha kiirlaenukontorites välja laenavad. „Seal läheb kohe loosi see raha ja tasub ka kiiresti ära. Nad saavad sellega hakkama muidugi, aga kaua… selles suhtes pole mingit garantiid ja neil pole ka mingit tagatist seal taga või tagatisfondi.“

Raudsaar lisas, et alates 2013. aastast on hoiu-laenuühistute liikmeskond ja tegevusmaht Eestis hoogsalt kasvanud. Kõige kiirem kasv jäi tema sõnul 2015. ja 2016. aastasse. Eelmise aasta juuli lõpu seisuga tegutses Eestis aktiivselt 24 hoiu-laenuühistut, kellel oli kokku natuke üle 14 000 liikme. Ühistute kaasatud hoiuste maht oli pisut üle 115 miljoni euro, kasvades aastaga pea neljandiku. Väljastatud laenude maht üle 82 miljoni euro, kasvades aastaga 16%.

Liikmete oma vastutus

Soontaga tõdes, et ühistute tegevus eeldab ka liikmete enda aktiivsust ja panustamist ühistu juhtimisse. Oma tegevuses ei tohiks ükski hoiu-laenuühistu võtta ülemääraseid riske, mis võivad ohtu seada ühistu maksevõimelisuse. Igal hoiu-laenuühistul peavad olema tema tegevuse laadile ja keerukusele vastavad juhtimise strateegiad ja protseduurid, et tagada riskide objektiivne kontrollimine, juhtimine ja hindamine. Hoiu-laenuühistu riskijuhtimise üldpõhimõtted peab kinnitama liikmete üldkoosolek.

Mitmetuhandelise liikmeskonna juures võib aga osutuda kaheldavaks, et kõik liikmed suudavad võrdselt ja aktiivselt ühistusse panustada. Kuna hoiu-laenuühistud kasvavad Eestis hoogsalt, siis on oluline, et ühistu liikmed või liikmeks soovijad teadustaksid endale hoiu-laenuühistute olemust ning oskaksid nende tegevust ja riske iseseisvalt hinnata.

Hetkel kuum