Targalt investeerimiseks on vaja piisavalt head alusinformatsiooni. Arukas oleks lasta hinnata oma süsteeme põhjalikult – kaardistada ära infrastruktuur, privilegeeritud kasutajate õigused, paroolihaldus, tulemüürireeglid, andmete talletamine ja varundamine, isikuandmete käitlemise protsessid, turvanõrkused, testida infosüsteeme rünnete vastu, testida turvalahendusi reaalsete rünnakute vastu, hinnata töötajate küberhügieeni, kaardistada ära kasutatavad rakendused ja veebiaadressid ja muud vajalikud aspektid.
Sellise auditi raport annab piisavalt hea ülevaate olemasolevast. Välja peaks olema toodud riskid, nende potentsiaalne kulu ja realiseerumise tõenäosused. Lisaks parandusettepanekud, tulevikuvisioon ja investeerimiskava.
Infoturbe audit on suur ja potentsiaalselt kulukas teenus, kuid siiski mitte märkimisväärne, kui näiteks keskmisest suuremas ettevõttes võrrelda infoturbe auditeerimisele ja lahendustele kuluvat raha muu eelarvega. On enam kui tõenäoline, et kvaliteetse info põhjal tehtavad investeeringuotsused, välditavad intsidendid ning mainekahju õigustavad seda kulu juba lühikeses perspektiivis.
Kui info on kogutud, analüüsitud ja tegevused ajajoonele asetatud, võib olla kindel, et investeeringud tulemüüridesse, sandbox’idesse, krüptolahendustesse, varundusse, mobiilseadmete haldusesse, pahavara kaitsesse ja muudesse turbelahendustesse on tehtud arukalt ning need teenivad organisatsiooni huve maksimaalselt.
Terviklik info ja terviklik lahendus
Infoturve on teema, millele tuleb läheneda kõikidest külgedest. Võtame näitena maja – majale ei ole mõtet ette panna turvaust, kui aknad on pärani lahti. Samuti ei ole mõtet investeerida raudustesse ja trellitatud akendesse, kui ei teata, mis materjalist on seinad. Sellised aspektid võetakse alati arvesse maja ehituse puhul, kuid ehk mitte alati infoturbe lahendusi planeerides, sest infot ei ole piisavalt kogutud ja analüüsitud.
Organisatsioonid peaksid endale selgeks tegema, mida nad turvavad, kus see turvatav info asub, kellel on sellele ligipääs, kui palju ta väärt on, mis on kahjud info lekkimisel, mis on tõenäolised lekke kohad ja palju muud.
Lisaks tuleb arvesse võtta, et turvalisus ja kasutatavus ei liigu tihti ühes suunas, vaid nende vahel tuleb teha kompromisse. Maksimaalne turvalisus tähendab reeglina minimaalset kasutusmugavust. Seega kogu eelneva info konteksti tuleb lisada ka äri vajadused. Lõppkokkuvõttes ei eksisteeri organisatsioonid selleks, et enda käes hoida ja turvata infot, vaid selleks, et infot kasutades viia ellu oma põhitegevust.