Piparkookide näksimise vahele tahan mõtiskleda natuke Edgar Savisaare ametliku pöördumise üle riigikogu erakondade ja ametiühinguorganisatsioonide poole, et tõsta nelja aasta jooksul avaliku sektori töötajate palk 25000 kroonini.
Esimene reaktsioon viib mõtted eelseisvatele valimistele. Seda kinnitab ka ettepaneku sisu ülim populism ning on tõenäoline, et avaldus saavutab eri erakondades päris vastakaid reaktsioone (loe: meedia tähelepanu).
Käes on Jõuluaeg ja asju ei pea alati vaatama nii nagu nad alguses paistavad. Oma ülimas ettenägelikuses teab Edgar Savisaar väga hästi, et ettepanek võiks ka omal kummalisel moel toimida. Kui kujutame ette avaliku sektori töötajate palkade tõusu keskmiselt kahekümne viiele tuhandele kroonile kuus, siis on paari kuuga saavutatud Eesti majanduskasvu kiire jahutamine. Mis pole õnnestunud Eesti Pangal ega Euriboril, see võib Edgaril õnnestuda.
Ma ei räägi siin eelkõige avaliku sektori töötajatest kui arstidest ja õpetajatest. Räägin nimelt sellest tohutust inimmassist, kes töötab ministeeriumides. Näiteks Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumis töötab 867 inimest. Arvan, et ma ei eksi kui väidan, et ka sinna ministeeriumi on planeeritud järgmisel aastal veel täiendavaid töökohti.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Edgar Savisaarel on ka kolmas võimalus. Võimaliku valimisvõidu (kaasvõidu) puhul läheneda ametnike palgatõusu küsimusele näiteks ministeeriumide - riigiaparaadi personali vähendamise kaudu. See oleks väga eluterve ning Eesti majandusele loomulikult kõige soodsam variant.
Kuidas oleks Majandus ja Kommunikatsiooniministeerium tööle panna 550 töötajaga, kes kõik saavad vähemalt 25 000 krooni palka kuus? Ülejäänud 315 kõrgelt kvalifitseeritud valgekraed saaksid suure tõenäosusega Eesti arenevas erasektoris töökohad palgaga üle 25 000 krooni kuus ning aitaksid leevendada praegust tööjõupuudust.
Kuid Jõulud on Jõulud ja praegu tohib ju unistada.