Kuidas tüssata rumalat gringot?

-- @page { margin: 2cm } P { margin-bottom: 0.21cm } -->

„Ta istus lihtsalt tänavale maha ja nuttis ja nuttis ja nuttis,“ kuulen läbi une, kuidas keegi on minu hostelitoas paanikas. Teen silmad lahti, kell on neli öösel ja mu toanaabrid on just naasnud tänavapeolt Lapast. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Lapa lihtsalt üks sünge koht, kus öösiti kerge vaevaga (transvestiit)prostituute leidis, siis tänaseks on piirkonnast kujunenud trendikas pidutsemiskoht nii cariocadele (Rio de Janeiro elanikud) kui gringodele (välismaalased). Prostituute leiab sealt muidugi samuti endiselt.

Unesegase peaga suudan aru saada, et kellelgi rebiti tänavapeo möllus fotokaamera lihtlabaselt käest ära. Hommikul, kui tean juba natuke rohkem, tundub mulle, et see inglise tüdruk oli juhtunus tegelikult vähemalt osaliselt ise süüdi – ta oli blond, purupurjus ja käitus ülevoolavalt, tõmmates endale liigset tähelepanu; lisaks olevat ta oma fotokaameraga hoogsalt pilte teha vehkinud. Loomulikult oli ta varastele kerge saak.

Tal läks aga veel hästi.

„Jess, mu pangakaart saabus,“ röögatab esmaspäeva hommikul hosteli elutoas samuti Inglismaalt pärit Michael, „olen seda juba kaks kuud oodanud!“

Michael pidi tellima uued kaardid, kuna tema pangakaardid lihtsalt klooniti ja tõmmati kohe kogu rahast tühjaks. „Ma isegi tean, kus see juhtus,“ meenutab ta tagantjärgi, „üritasin küll kätega oma pin-koodi varjata, aga ilmselgelt polnud see piisav. Nii et ma soovitan sul enne Salvadori sõitmist sularaha lihtsalt välja võtta.“

Salvador on Brasiilia kirdeosas asuv linn, millest räägitakse kui kõige tugevamate Aafrika mõjutustega paigast terves riigis. See on koht, kust Brasiilia sai alguse ning homme stardin ma paariks nädalaks selles suunas. Pangaautomaadid, muide, on Brasiilias enamasti avatud kella kaheksast (erinevatel andmetel ka seitsmest või üheksast) hommikul kuni kella kümneni õhtul, vähendamaks pangaautomaatide juures toimuvaid röövimisi. Mina näiteks tunnen end Brasiilias alati pisut kõhedalt, kui pean ihuüksinda sularaha välja võtma.

Prantslasel Tomil on varuks aga kogunisti kolm lugu. Esmalt tehti talle tünga otse lennujaamas, kus valuutavahetuspunktis muutusid tema sada eurot imekombel sajaks dollariks.

„Ma olin väsinud ja lihtsalt arvasin, et no ega lennujaamas ometi ei hakata varastama,“ meenutab Tom, kellele vaid paar päeva hiljem üritati turul hingehinna eest müüa puuvilju. „Proovisin seal erinevaid asju ja lõpuks otsustasin osta pool kilo maasikaid ja natuke veel nipet-näpet, summaks nimetati mulle 60 reaali (umbes 300 eesti krooni),“ kirjeldab Tom elavalt, „košmaar!“

Tom suutis hinna 10 reaali peale alla rääkida, kuid seegi oli tema sõnul kindlasti ülemaksmine. „Siis järgmiseks tõmmati mind metroos, kus mulle ei tahetud kümnest peesost raha tagasi anda, kuigi pilet maksab 2.60,“ räägib ta, „aga ma võtan seda kõike huumoriga. Muidugi, ma olen nende jaoks loll gringo ja paljud minusugused loobivadki siin raha valimatult tuulde, panemata tähelegi, kui neid pisut alt veetakse.“

Kõige hullem kuuldud lugudest juhtus aga argentiinlanna Gracielaga. „Mind rööviti,“ ohkab ta lihtsalt, „ma jäin sisuliselt kõigest ilma.“

Graciela on kirjanik ja ajakirjanik, kes tuli Riosse, panemaks alust uuele firmale, mis vahendaks argentina kirjanikke portugali keelde ja samuti annaks parema võimaluse Brasiilia päritolu autoritele, jõudmaks hispaaniakeelse turuni.

„Ma üürisin kontori jaoks ruumid, kus ma pidin ka elama hakkama, aga ühel hetkel selgus, et end omanikuks nimetav inimene polegi tegelikult selle korteri omanik,“ räägib ta mulle mitte just eriti õnnelikul ilmel, „lõpetasin üüri maksmise, üritasin õige omanikuga kontakti saada, kuid enne, kui ma arugi sain, oli mind tänavale tõstetud ja kõik mu asjad varastatud.“

Graciela jäi ilma suurest summast rahast, paljudest dokumentidest, lisaks kahest karbist väärtuslikest ehetest.

Sülitan kolm korda üle vasaku õla ja loodan, et minuga midagi halba ei juhtu.