Mida teha tütarfirma hapuks läinud laenuga?

Lähtudes kontserni kui terviku huvidest, kasutatakse võlgnikust tütarettevõtja suhtes peamiselt kahte lahendust.

Nõudest loobumine. Tegemist on tehnilise teostuse poolest lihtsaima variandiga, kus laenuandja osaliselt või täielikult loobub saadaolevast summast (laen + kogunenud intress). Summa, millest loobutakse, väljendub võlgniku kasumis või kahjumis (kahjum väheneb või kasum suureneb). Piisab vaid ühest lihtkirjalikust dokumendist ning tütarettevõtja (või mõne muu kontserniettevõtte) finantsnäitajad on automaatselt paranenud, samuti ei kogune enam täiendavaid intresse. Samas aga tähendab nõudest loobumine võlausaldaja kasumlikkuse vähendamist. Veelgi enam, kui Eesti residendist äriühing vabatahtlikult loobub saadaolevast summast, võib seda käsitada võlgnikule tehtud kingitusena, millelt võlausaldaja peab täiendavalt tasuma tulumaksu (21/79 loobutud summast). Tekib topeltmaksustamise oht, sest kui võlgnik peaks saadud kingituse arvel suutma dividendi jaotada, peab ta jaotatud kasumilt taas tulumaksu maksma.

Mitterahaline sissemakse tähendab, et võlgniku bilansis liigub vastav summa kohustuste realt omakapitali. Võlausaldaja aga saab osaluse võlgnikus või suurendab oma senist osalust. Selleks tuleb läbi teha aktsia- või osakapitali suurendamise protseduur. Seejuures nõuab äriseadustik mitterahalise sissemakse hindamist - laenunõuete korral reeglina eraldi eksperti ei kasutata, vaid hindamise teeb mitterahalise sissemakse saava äriühingu juhatus ise. Küll aga peab mitterahalise sissemakse hindamise kohta arvamust avaldama audiitor.

Laenu konverteerimine mitterahaliseks sissemakseks võib olla ainuvõimalik samm ka grupist väljapoole antud laenu korral, kus nõudest loobumine tähendaks kindlat rahast ilmajäämist ning võlgniku pankrottiajamine võlausaldajat samuti ei aitaks.

Sarnaselt tavapärasele kapitali suurendamise protseduurile saavad ka mitterahalise sissemakse korral pooled omavahel läbi rääkida, kui suur osa mitterahalisest sissemaksest suunatakse aktsia- või osakapitali ning kui suur osa ülekurssi. Äriseadustik nõuab, et äriühingu netovara ei tohi langeda alla 50% aktsia- või osakapitalist ja mitte alla 40 000 krooni osaühingu ja 400 000 krooni aktsiaseltsi puhul. Seetõttu tuleb arvestada, et kogu sissemakse suunamine aktsia- või osakapitali suurendaks ühtlasi ka nõutava netovara suurust ning raskustes oleva äriühingu puhul tuleks eelistada hoopis sissemakse suunamist peamiselt ülekurssi.

Eesti äriühingu poolt mitterahalise sissemakse tegemine ei too osalevatele pooltele reeglina kaasa tulumaksukohustust. Veelgi enam, alates 2009. aasta algusest kehtiv tulumaksuseaduse sõnastus näeb ette, et äriühingu omakapitali tehtud rahaliste ja mitterahaliste sissemaksete ulatuses saab äriühing erinevate protseduuride (aktsia- või osakapitali vähendamine, osaluse tagasiost, likvideerimine) käigus teha ka maksuvabasid väljamakseid. Seega saab mitterahaliseks sissemakseks konverteeritud laenu hiljem maksuvabalt välja võtta - nõudest loobumise korral sellist võimalust ei oleks.

Eeltoodud variantide vahele jääb ka võla jätkuv sissenõudmine, mis võib viia isegi saneerimis- või pankrotimenetluseni. See võib olla mõistlik olukorras, kus tahetakse vältida nõudest loobumisega kaasnevat tulumaksukohustust ning samuti puudub soov võlgnikusse investeerida (mitterahalise sissemakse tegemine on oma olemuselt investeerimine).

Kõik eeltoodu kehtib lisaks laenudele ka muudele saadaolevatele nõuetele (näiteks tasumata arved).

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi nõude pööramine mitterahaliseks sissemakseks on tehniliselt tülikam ja aeganõudvam, on see Eesti äriühingust võlausaldaja jaoks selgelt maksuefektiivsem ning ka lootus raha tagasiteenimiseks säilib.