Bürokraatia tapab head algatused

See kõik on positiivne. Oodatust keerulisemaks osutus bürokraatia. 70% riigi tuge tundub paberil ilus, kuid kui selle abi kvaliteetseks haldamiseks on vaja klastri palgal hoida eraldi projektijuhti, siis ongi ligi 10% toetusrahast juba kulunud. Ja mitte lisandväärtust loovale turundusele, vaid bürokraatia haldamisele. Lisaks on hulk tegevusi, mis on edukaks teenuste ekspordiks vajalikud, kuid riigiametnike arvates mõttetud.  Need ei kuulu riigiametnike sõnastuses “abikõlbulike kulude” alla. Näiteks tõlkekulud, väliskülaliste transport, vastuvõtukulud, välisajakirjanike Eestisse kutsumine. See tähendab, et kõik need ekspordiks vajalikud kulud peavad klastris osalejad oma vahenditest tasuma.

Tulemuseks see, et riigi toetusmäär 70% muutub tegeliku elu käigus pigem 50% lähedaseks. Ka selle üle ei oleks ju põhjust nuriseda, kui pooled välisturunduse kuludest kinni makstakse. Klassikuid tsiteerides: “Pole paha!” Peatselt algaval Euroopa Liidu uuel rahastusperioodil on aga riik otsustanud klastrite omaosaluse määra tõsta praeguselt 30% asemel 50%le. Täiendavaid kulusid arvesse võttes muutub ettevõtja jaoks riigi panus 30%ks. Ja see on küll toetusmäär, mille puhul meie liikmete enamik väga tõsiselt kaalub, kas jätkub ikka motivatsiooni ühiselt klastrina jätkata.

Missioonitunne ja Eesti tervishoiusektori laiem tutvustamine on oluline. Vähemalt mulle, ja tean, et ka paljudele mu kolleegidele. Samas, kui sellega kaasneb liigne bürokraatia ja jäikus ekspordiks vajalike tegevuste elluviimisel, kaotab toetuse taotlemine ettevõtja jaoks algse mõtte. Oleme viimase aasta jooksul teinud korduvalt asjakohaseid ettepanekuid nii kirjalikus vormis kui ka suuliselt ministritele ja kõrgetele riigiametnikele, kuid seni pole neid kuulda võetud. Eks kõrgelt paistabki kaugemale ja ju on ametnikel omad argumendid. Vähemalt tervishoiusektoris need klastrite uued toetusmäärad küll valdkonna kui terviku tutvustamisele ja raviteenuste ekspordi kasvule kaasa ei aita.