Tööturg ja koolisüsteem tervikuks

Kuigi lõviosa haridusasutustest on veendunud, et nende lõpetajad saavad tööturul hästi hakkama, nõustub selle väitega uuringute kohaselt ainult 38 protsenti koolilõpetajatest ja 35 protsenti tööandjatest. Tööandjate hinnangud selles osas, milliseid oskusi tööturule sisenejatel napib, on erinevates riikides sarnased. Kõige enam nimetatakse praktiliste eluliste olukordade lahendamise ja kirjaliku väljendusoskuse puudumist. Samuti probleemide lahendamise, koostööoskuse ning suulise eneseväljenduse tagasihoidlikku taset.

Seega võib väita, et sõltumata riigist või ühiskonna arengujärgust eksisteerivad koolisüsteem ning tööturg suhteliselt omaette, nagu paralleelselt kulgevad rongirööpad. Turvalise sõidu tagamiseks oleks vaja, et rööpapaar moodustaks ühtse terviku. Valitsevat „rööparaginat“ iseloomustab ainuüksi fakt, et Euroopa Liidu tööturul oli mullu veerand noortest töötud.

Viimaste aastate uuringud näitavad, et vähemalt pooled ettevõtted teevad ise midagi selleks, et ebarahuldavat olukorda lahendada. Senitehtu efektiivsust hindavad ettevõtjad aga üsna madalaks. Sellest võiks järeldada, et tööturu muutuste ja inimeste oskuste ühitamise probleemidele on üksikisiku (ettevõte, koolituspakkuja, indiviid) tasandilt keeruline terviklahendust leida. Vaja on süsteemset ja süsteemipõhist lähenemist.

Haridus- ja koolitusteenuste struktuuri, mahu ja kvaliteedi planeerimise aluseks peaks saama ühtse metoodikaga tööturu seire ja prognoos, mida on omakorda peegeldatud läbi parimate ekspertide hinnangufiltri. Oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi nimel ühise laua taga ühe või teise tegevusala tuleviku üle arutledes paraneb tööandjate ja õppeasutuste koostöö. Sisulist tuge saavad nii õppekavade arendajad kui ka karjääriteenuste pakkujad.

Nõnda tööturu vajaduste ja koolisüsteemi võimaluste erinevaid komponente koondades ja ühiseid mõttemudeleid luues on võimalik tagada kahel rööpapaaril sujuv sõit. See on möödapääsmatu eeldus „ühiskonnarongi“ edasiliikumiseks.