Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks oli vaja Liivest vabaneda?
Aarne LeisaluFoto: Julia-Maria Linna
Eesti Energia kontserni pikaaegsest juhist Sandor Liivest vabanemise puhul võis tegu olla Taskila sündroomi ennetamisega, ent võis ka vaja olla poliitilist patuoinast, kirjutab investorkonsultant Aarne Leisalu.
Liive on oma meeskonnaga käivitanud mitu ambitsioonikat ja julget, kuid ka riskantset investeerimisprojekti: Jordaania, USA põlevkiviväljad, õlitootmise oluline laiendamine, kaabelühendused Soomega. Nii nagu julgele ja ambitsioonikale tegevjuhtkonnale nõukogu ja omaniku nõusolekul kohane.
Samas on viimasel ajal tunda investeerimisriskide realiseerumise tõenäosuse kasvu – õlitootmine ei saa kuidagi kavandatud mahus käima, USA põlevkivi ei sobi olemasolevale tehnoloogiale, Jordaania põlevkivi elektrijaama investeering nõuab suurt omaosalust, Eesti-Soome kaablites on rikked, keevkihtkatelde ehitusvaidlus tõi kaasa suuri kulusid, Eesti Energia kontserni võlgnevus on kasvanud piiripealselt kõrgeks, Aulepa tuulepark ei tööta nii, kuidas kavandatud (hulk tuulikuid on osutunud samahästi kui kasutuskõlbmatuks), Eesti Energia osalus monopoolsusest vabastatud elektriturul väheneb, samas on naaberturgudel turupositsioonide võtmine küllaltki nõrk, karmilt on öeldud Baltimaade elektrituru toimimise kohta, äkiline biomassi põletamise lõpetamine Narva elektrijaamades. Mõneti tõlgendatakse erinevalt investeerimismaterjale, mille on Eesti Energia juhatus nõukogule esitanud.
Laias ühiskondlikus plaanis seostatakse Liivega ka neid aspekte, mis tema tegevusega seotud ei ole, nt rahulolematus turu avanemisest tingitud elektri hinna tõusuga ja selle Eesti tööstuse kasvu piirav mõju, elektri tarbimiskuludest üle poole moodustavad ülekande ja muud kõrvaltasud, taastuvenergia ülemäärane doteerimine, CO2 kvootidega kauplemise tulude pidurdumine. Ühiskonnale pole suudetud selgitada, et Eesti Energia kontserni põhitulu ei tule juba ammu enam elektri tootmisest ja müügist reguleeritud turul, vaid põlevkiviõli müügist vabaturul sh eksportimisel ehk Eesti Energia pole enam ammu elektri-, vaid eelkõige kütusefirma.
Selgitada pole suudetud ka seda, et Eesti elektritarbija ei maksa kinni ülalmainitud investeeringuid ega riigile dividendi - need tehakse eelkõige tulude ja laenude arvelt. Laenude tagamiseks kasutatakse kogu kontserni sh elektrisüsteemi varasid.
Võib oletada, et Eesti Energia omanikul ehk ministril jt poliitikutel puges hirm naha vahele - mis siis saab, kui investeerimisriskid ja tarbija rahulolematus veel suuremal määral avalduvad. Seda pole enne parlamendivalimisi vaja. Seega oli vaja riske maandada nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Selleks tuli Liive meeskonnal ja ka nõukogul tiibu kärpida, investeerimisprojektide riske maandada osaluste müügiga, partnerite kaasamisega, aga ka lihtsalt venitamisega. Seda vähemalt riigikogu valimisteni.
Kui investeerimisprojektide riskid realiseeruvad oodatust suuremal määral, siis on võimalik öelda, et vaat kui õigel ajal me reageerisime ja valisime uue mõõdukama juhi, kes Liive isetegevusele lõpu tegi ja suurema kahju ära hoidis. Kui need realiseeruvad oodatust vähemal määral, st investeerimisprojektid osutuvad edukaks ja toovad arvestatavat tulu, siis saab väita peaaegu sama. Ühtlasi võtta riigifirmast dividendi või suruda (poliitilistel eesmärkidel) elektri tootmise hinda allapoole. Liivele ja tema meeskonnale võib siis tänuks lillekimbu saata.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.