Töötajate palkamine läheb kallimaks

Keerulisem ongi tööandjatel, kelle organisatsioonides on töötajate voolavus kõrge ja/või on vajadus rohkemate töökäte järele. Kuigi statistika järgi peaks tööotsijaid turul olema, siis tegelikult on vajalikke töötajaid järjest raskem leida. Olukorda süvendavad väljaränne ja tööealise elanikkonna vähenemine, mitmes valdkonnas on vanemaealiste osakaal üsna kõrge ja noori lisandumas ei ole. Seepärast tuleks vaadata järjest enam tehnoloogiliste lahenduste poole, mis asendaks inimtööjõudu, seda eriti lihtsamate tööde puhul.

58% novembris läbiviidud Palgainfo Agentuuri tööandjate tööturuküsitlusele vastanutest märkis, et töötajate palkamine olemasolevate töötajatega sama palgatasemega on muutunud keerulisemaks. See on ka arusaadav, kui värvatakse töötavaid inimesi. Põhipalga tase on olulisim põhjus, miks töökohta vahetatakse või jäetakse vahetamata. Küsimus on, milline peab olema palgatase, mille puhul töötajad on valmis liikuma, ja kas konkureeriv tööandja on valmis seda pakkuma. Madalama palgaga tööde puhul võib töökoha vahetuse ajendiks olla 10–30 eurot, kõrgema palga puhul aga 100–200 ja rohkem eurot kätte.

See on ka põhjus, miks tööandjad, kelle tootmist või teenuse osutamist hakkab töökäte puudumine takistama, peavad töötasusid korrigeerima. Pooled küsitluses osalejatest on tõstnud põhipalga taset uute töötajate leidmiseks, 28% on muutnud lisatasude skeeme.

Varasemad küsitlused on näidanud, et tööandjad eelistaksid võimalusel väljaõppinud kogemustega spetsialiste. Paraku sunnib tööturu olukord neid järjest enam ise töötajaid välja õpetama ja võib-olla ka ümber kasvatama. Novembrikuu küsitluses osalenutest üle poolte (64%) on tööle võtnud vajaliku ettevalmistuseta inimesi ja nad ise välja koolitanud. Kindlasti ei ole see odav lahendus, kuna ühelt poolt tähendab see heade spetsialistide väljaõpetamisele kuluvat tööaega, teisalt ka töövahendeid, võimalikku praaki jm ebamugavusi. Teiseks ei ole tööandjal garantiid, et töötaja endale kulutatud ressursid tasa teenib ja teise tööandja juurde ei lähe.

Prognoosida võib, et tööandjate roll töötajate väljaõpetamises kasvab, kuna tehnoloogiad muutuvad kiiresti ja koolid ei jõua oma baase nii ruttu uuendada. Mida spetsiifilisem ja väiksema töötajaskonnaga on valdkond, seda ebatõenäolisem on, et koolid vajalikke spetsialiste piisavas koguses ja õigeks ajaks ette valmistavad.

Arvestada tuleks ka sellega, et keerulisemaks on muutumas töötajate leidmine lihtsamale vahetustega tööle ja tähtajaliste lepingutega, eriti nendes piirkondades, kus töötajatel on rohkem valikuvariante. Töötajatest on 44% jätnud töökuulutusele reageerimata, kuna tööaeg ei sobinud, sh vahetustega töö. 39% ei ole kandideerinud, kuna töö on tähtajaline. Seega on tööandjate jaoks järjest keerulisem küsimus, kuidas katta ajutistest töömahtude kõikumisest tulenev perioodiline tööjõuvajadus – kas hoida inimesi palgal aastaringselt, panustada rohkem värbamisse, kasutada renditööjõudu vms.

Töötajate puhul on peamine töökuulutustele reageerimata jätmise põhjus ebasobiv töö asukoht, mis viitab sellele, et suur osa töötajatest ei ole valmis töö pärast liikuma. Kui Tallinnas, kus on ka kõige rohkem tööpakkumisi, märkis töö asukoha ebasobivust kandideerimisest loobumisel 19%, siis nt Valgamaal elavatest vastajatest märkis seda väga sagedase põhjusena 56%, Põlvamaa elanikest 54% ja Jõgevamaa elanikest 52%. Ühelt poolt võib pidada positiivseks, et kõik töötajad ei soovi Tallinnasse kolida, samas ei olda valmis ka teistesse piirkondadesse liikuma, eriti väljapoole tõmbekeskusi.

Tööandjatest 37% hindas, et tõmbekeskustest eemal asuvatesse piirkondadesse on töötajate leidmine raskemaks muutunud. 29% on selle leevendamiseks pakkunud täiendavaid motivatsioonipakette (elukoht, transpordikorraldus vms), kompenseerimaks töö asukohaga seotud ebamugavusi. Võib prognoosida, et spetsialistide leidmine tõmbekeskustest eemal asuvatesse piirkondadesse lihtsamaks ei muutu. See võib panna küsimuse alla teenuste osutamise maal ja väiksemates asulates ning kergitada ka palgatasemeid. Juba praegu on ametite lõikes näha, et palgaedetabelit ei pruugi üldse mitte alati Tallinn ja Harjumaa juhtida.

Olukord ei ole lihtne ka Tallinnas ja Harjumaal. Kuigi siin on töötajaid rohkem ja nende hulk isegi mingil määral kasvab, on ka konkurents töötajate pärast tihedam ning lisaks kohalikele ettevõtetele konkureeritakse sisuliselt ka üle lahe asuvate tööandjatega. Tallinnas ja Harjumaal, samuti Tartus, on töötajate palgaootused samuti kõrgemad – ühelt poolt tingib seda eeldus, et tõmbekeskuses peaks olema palgatase kõrgem, teisalt soovivad kaugemalt tulijad kompensatsiooni tööl käimise kuludele või elukoha vahetusele.

Töötajate palgaootused kasvavad kiiremas tempos kui palgad. Novembris oli töötajate netopalga ootus valdavalt 900–1600 eurot. Aastaga on see kasvanud 200 euro võrra – 2013 novembris jäi poolte vastajate palgaootus 700–1400 euro vahele. Mediaanpalgaootus oli nüüd 1200, aasta varem 1000 eurot.

Netopalgad sellisel määral muutunud ei ole, mis suurendab lõhet saadava ja oodatava palga vahel ning rahulolematust. Üle poolte (57%) palgasaajatest ei ole töötasuga rahul, 41% hinnangul saavad nad oma palgaga majanduslikult kehvasti või väga kehvasti hakkama. Seega näitavad kõrged palgaootused ja rahulolematus ka tarbimispotentsiaali, mis palgakasvu pidurdumisel jääb kasutamata.

Kuigi töötajad ei pruugi töökohavahetust plaanida, siis on 62% neist siiski avatud pakkumistele ja valmis liikuma, kui teenimisvõimalused on soovitud tasemel. Seega on nendel tööandjatel, kelle palgatasemed jäävad toimetuleku piirile, järjest suurem oht oma töötajaid kaotada ja mitte enam uusi leida.