Jaga lugu:

Armasta sisserändajat!

Viljar Veebel  Foto: Postimees

Keskmine sisserändaja panustab meie majanduskasvu rohkem kui alalhoidlik eestlane, kes ei raatsi isegi lapsi teha ja kartuleid poest osta, leiab riigiteaduste dotsent Viljar Veebel.

See, kuidas Eesti ühiskonnas reageeritakse pagulaste võimalikule tulekule, näitab üsna kujukalt, kui majandusteoreetilises mõttes vanamoodsalt ja piiratult siin maanurgas senini mõeldakse. Mitte ainult keskmine eestlane, vaid ka mitmed parteijuhid ja ajakirjanikud on arvamusel, et saabuvad pagulased söövad riigi puupaljaks, kui neid kohe suure efektiivsusega tööle ei rakendata. Aga tööd jällegi ei jaguvat endalegi.

Jääb mulje, nagu usutaks senini, et tänapäeva majanduskasv põhineb tammsaarelikul töörügamisel, rahakogumisel, enne pensioniiga suremisel, pärimisel ja koonerdamisel ning et iga sisserändajale antud suutäis tuleb mõne Eesti lapse arvelt.

Ta tahab autot, korterit ja kolme krediitkaarti

Tegelikkus on paraku hoopis teistsugune: nii Eesti kui ka Läti ja Leedu majanduskasv põhinevad eelkõige kasvaval sisetarbimisel ja kinnisvarabuumil; majanduskasvu finantseeritakse aga välispankade laenude ja ELi toetuste abil.  Mitte säästmine ei tooda laene ja tarbimist, vaid laenud ja toetused toodavad tarbimist ja kasvu. Mis on sellises majandusmudelis peamine kasvu pidurdaja ja kuidas mõjuks majanduskasvule näiteks tuhande parimas laenamise ning tarbimise eas sisserändajat igal aastal, kes kõik soovivad endale võimalikult ruttu autot, korterit ja kolme krediitkaarti?

Rahatrüki ja negatiivsete intressidega Euroopa majanduse peamiseks piduriks on viimasel aastakümnel olnud asjaolu, et uute laenude andmiseks on vaja uusi laenuvõimelisi õiges vanuses kliente, kelle laenumahud ei ole veel maksimaalsed. Paraku on Eesti iive negatiivne ja mõju avaldab migratsioon, nii jääb pankadel igal aastal tuhandeid kliente surijate ja võõrsile minejate arvelt vähemaks, samas kui ka olemasolevate laenuvõime kasvab aeglaselt. Isegi kui me asume kohe täna aktiivselt lapsi tegema, ei saa neist korralikke laenajaid enne järgmist 20 aastat. Kuidas peaksid pangad ja majanduskasv seni hakkama saama?

Ta toob ELi raha

Siin tuleb appi Euroopa Liit, mis üldise strateegilise planeerimise raames suunab tsentraalselt ressursse ümber sinna, kus nende pakkumine on madalaim ja lisaväärtus kõrgeim – ehk siis varustab näiteks Eestit vajalike laenuvõimeliste ja tarbimishimuliste õiges vanuses ja motiveeritud klientidega (sisserändajad).

Lisaks laenamisele oleks sisserändajatest abi ka mis tahes toetuspõhise loomemajanduse mahtude kasvatamisel, vastavate ELi toetuste kasvaval taotlemisel ja Eestisse toomisel (kindlasti tekib eraldi sisserändajatele suunatud toetusmeetmeid, mida kohalikud ei saakski taotleda). Sisserändajate mudeli täiendav elujõulisuse aspekt seisneb ka nende traditsioonilises kõrges iibes: pärast paarikümneaastast plaanimajanduslikku pagulaste suunamist Eestisse peaksid kohanenud ja heaolu saavutanud pagulased suutma autonoomselt kohalikku ühiskonda varustada vajaliku tuhande või enama uue inimesega aastas.

Kõik see vaid leevendab meie muidu känguvat demograafilist ja majanduslikku väljavaadet: isegi kui meile hakkaks saabuma tuhat inimest igal aastal, ei kompenseeriks see ikkagi negatiivse iibe ja kõrge väljarände puhul tekkivat, viimastel aastatel 3000-4000 inimeseni ulatunud negatiivset saldot. Lisaks on oluline alustada tasandusprotsessidega kohe täna, kuni kohalike elanike arv on veel piisavalt suur sisserändajate integreerimiseks.

Ta paneb majanduse kasvama

On kõneldud ka sellest, et sisserändajad ei pruugi olla meie majandusele samavõrd kasulikud kui kohalikud. Arvestades nende saabuvate inimeste suurt riskijulgust, pealehakkamist ja kohanemisvõimet, olen siiski üsna kindel, et pangalaenude, autoliisingute ja ELi toetuste küsimise ja saamisega ning raha tagasi suunamisega majandusse saavad nad vägagi efektiivselt hakkama, samuti leidub terve hulk töid ja tegevusi, mis neile loomupäraselt meeltmööda. Ehk avastame kümne aasta pärast, et keskmine sisserändaja panustab meie majanduskasvu isegi efektiivsemalt kui alalhoidlik ja säästlik eestlane, kes tihti ei raatsi isegi lapsi teha ja kartuleid poest osta.

Seega on üsna tõenäoline, et tänu sisserändajatele ei kasva meie SKT mitte ainult summaarselt, vaid ka per capita. Rootsi näitel võib küll tõdeda, et tõenäoliselt ei soovi sisserändajad tõesti teha igavaid ja vähe makstud kohalike pakutavaid töid, aga kas teie oleksite valmis raske vaevaga unistustemaale välja murdnuna koristajaks hakkama, ise tajudes, et olete kohalikest pealehakkajam ja kavalam.

Ta vaatab rikkamate riikide poole

Ja muide, ega sisserändajad ise siia saatmise üle rõõmsamad pole kui kitsarinnalised eestlased nende saabumise üle - nemad edendaksid meelsamini Itaalia ja Prantsusmaa majandust.

Seega on Eestis igati sobilik asuda mõtlema, millisel viisil saaksime muuta end vana Euroopa riikidest ahvatlevamaks sisserände sihtmaaks. Vastasel juhul avastame, et suure vaeva ja kuluga Euroopa Liidu poolt siia saadud pagulased sõidavad Eesti majanduse edendamise asemel Schengeni viisaruumi võimalusi kasutades öö varjus lõuna poole tagasi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum