• Jaga lugu:
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    Raiskulastud kriisist ja uuest normaalsusest

    Erik TerkFoto: Arno Mikkor

    Eesti suutis kriisist välja tulla, aga nüüd on strateegiline mõtlemine pidurdunud ja uut võimekamat majandust ei paista kuskilt, nendib Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk. Ta usub siiski, et lahendused on olemas, ning uuele teele pööramine on julgeolekuküsimus.

    Möödunud kriisi ajal – kui Eesti majandus kukkus nagu kirves kaevu – äratas tähelepanu üks lööklause, mida kordasid nii meie president kui ka tolleaegne peaminister: „Head kriisi ei tohi lasta raisku minna.“ Teisisõnu: kriis loob stiimulid ja võimaluse oma majandust ja valitsemist ümber korraldada. Optimistlikult võis eeldada, et kui me raskete aegadega kuidagi hakkama saame, on meil tulevikus senisest oluliselt konkurentsivõimelisem majandus.
    Eesti suutiski kriisist välja tulla. Aga seda uut ümberhäälestunud ja võimekamat Eesti majandust pole näha. Tegime kriisi ajal natuke saleduskuuri, aga sügavamast majanduse restruktureerimisest ei saa rääkida. Kriisieelsed probleemid on nii majanduses kui ka sotsiaalpoliitikas samuti laual kui varem ja endised valitsemismustrid ruulivad edasi. Kas oleme lasknud hea kriisi raisku minna?
    Jagan presidendi muret seisva Eesti pärast
    Samal ajal on majanduskeskkond meie ümber muutunud karmimaks. President Ilves kirjutas hiljuti avaldatud viimase Eesti Inimarengu Aruande eessõnas, et vist esimest korda pärast Eesti iseseisvuse taastamist muutub Eesti aeglasemalt kui meid ümbritsev maailm. Presidenti teeb see murelikuks. Mind ka.
    Pärast kriisi võib täheldada strateegilise mõtlemise pidurdumist. Kriisiaja reaalsus pani omad piirid sellele, milliseid ümberkorraldusi sai teha. Kriis survestas kulusid kärpima, ebarentaableid ja vähetõotavaid tegevusi kõrvale jätma, tegema kõik võimaliku operatiivselt uute tellimuste haaramiseks. Pikaajalisemat ümberhäälestamist ja ettevalmistust nõudvaid asju kriisi ajal eriti teha ei anna, sest pole vajalikku finantspuhvrit ja ka kriisiaegne ellujäämisele suunatud mentaliteet ei soodusta seda. 
    Seda hinnalisem on aga vahetu kriisile järgnev periood. Siis saab olukorras, kus ehmatus veel värske ja veri kehas kiirelt ringi käib, vaadata „lahinguväljale“ uue pilguga, teha järeldused muutunud keskkonna ja muutunud iseenda kohta ning võtta ette vajalikud strateegilised manöövrid. See kehtib nii erasektori kui ka avaliku sektori kohta. Kahjuks pole aga Eestis taolist strateegilise pildi värskendamist ja uute ülesannete ettevõtmist toimunud. 
    Tublide leer vaidleb muutuse ihkajatega
    Diskussioone jälgides võib näha kahte vastandlikku hoiakut. Esimene: küll me oleme ikka tublid, et suutsime kriisist välja tulla ja veel väikese riigivõlakoormaga. See kõik kinnitab Eesti edulugu, meil on vaja samamoodi edasi põrutada ja oma tublidust rahvusvaheliselt enam promoda. Näete, USA vabariiklasedki tulevad appi, seavad Eestit isegi saamatule president Obamale eeskujuks.
    Teine: praegune areng on kaugel rahuldavast ja vaja oleks võtta ette midagi väga radikaalset. Mida nimelt, selles arusaamad lahknevad. Variante: a) lõigata riiki oluliselt väiksemaks; b) tõsta järsult palku, mis sunniks majandusele peale „teise hingamise“. Ideid on teisigi, igaüks ise ooperist.
    Mis siis lahti on, miks me peame uusi lahendusi otsima? Operatiivses mõttes ju nagu väga hullu polegi. Samas: majandus kasvab aeglaselt, investeeringute pilt pole kiita, nutulaul tootlikkuse tõusu vajadusest käib juba kümme aastat.
    Doktoreid tuleb, aga ettevõtetesse nad ei jõua
    Inimarengu aruandes olevaid graafikuid ja jooniseid analüüsides näeb ka sügavamaid põhjuseid, miks üldine majanduse areng ja moderniseerimine ei edene.
    Näeme, et teadus- ja arendustegevuse kulud lõviosas ettevõtetes on väikesed – kui jätta kõrvale loetud arv suurettevõtteid, eelkõige põlevkivikeemia, siis lausa mannetud.
    Ehkki teadus Eestis justnagu areneb ja uusi teadusdoktoreid tuleb juurde mis kohiseb, ei suuda Eesti innovatsioonisüsteem seda kõike teadmusmajanduse tulemusteks pöörata. Teaduste doktorid eriti ettevõtetesse ei jõua. Ettevõtete toodang pole suhteliselt kalli ELi maa jaoks piisavalt keeruline ja ka ettevõtete positsioneerumine väärtusloomeahelates selline, mis võimaldaks kõrgemat hinda saada.
    Teadus-, haridus- ja innovatsioonipoliitika on Eestis kõik suuresti eri maailmad. Peale infotehnoloogia on raske välja tuua prioriteetseid läbilöögiharusid rahvusvahelises tehnoloogiatihedas majanduses. Tegeleme töötajate ümberõppega, aga mitte nii väga nende inimeste kategooriate ümberõppega, kellel seda kõige enam tarvis oleks. Vananeva elanikkonnaga väikeriigis, kus oleks vaja kogu inimressurss rakendada, on vanema töötajaskonna (50+) motiveeritus suhteliselt madal ja halveneb veelgi.
    Uue normaalsuse jutud teevad ärevaks
    See, et me ei suuda poliitilisel tasandil leida normaalset kontakti oma venekeelse elanikkonnaga, tähendab majanduslikus mõttes olulise osa meie inimvara alakasutust. Võimekamad neist asutavad lahkuma. Valitsemine on Eestis killustunud, ministeeriumide keskne huvigruppide kaasamine tihti formaalne. See raskendab nii poliitikate koordineerimist kui ka uute toimivate poliitikate väljatöötamist.
    Sel taustal teevad väga ettevaatlikuks jutud, kus keskse terminina on esile kerkinud „uus  normaalsus“. Loogika on siin lühidalt järgmine: rahvusvaheline majandus ei kasva enam kriisieelse tempoga ega hakkagi niipea kasvama. Järelikult olevat ka Eestis 3%-line majanduskasv täiesti rahuldav ja 4% väga hea. Suuremat kasvu polegi mõtet taga ajada ja üldse olevat majanduse puhul tasakaalustatus ja riskide vähendamine olulisemad kui ambitsioonikad kasvueesmärgid.
    Minu arvates tuleks eelnevas loogikas  eristada kahte asja. Mis puutub rahvusvahelise majanduskeskkonna prognoosimist, siis siin pole tõesti mingit mõtet „roosamaid prille“ küsida. Tuleb realistlikult arvestada keskkonna muutumist, mis paneb meie majanduskasvule piirid ette.
    Tõus järgmisesse liigasse saab väljakutseks
    Teine asi on see, et erineva struktuuri ja kvaliteediga majandustel on erinev kasvupotentsiaal. Praeguse seisuga on praktiliselt kõikide Kesk- ja Ida-Euroopa maade majandused läbinud  turumajanduse esialgse käimasaamise ja ELiga liitumisega seotud kiire kasvu perioodi. Edasised kasvuvõimalused sõltuvad juba raskemini loodavatest tingimustest.
    Pole alust arvata, et enamik regiooni maadest suudaks järgmisesse liigasse tõusmisega lähiajal hakkama saada ja ületada nn keskmise sissetuleku lõksu, kuhu paljud esialgu kiirelt kasvanud majandused on kinni jäänud. Kuid me teame, et on ka maid, mis on suutnud areneda saatusekaaslastest oluliselt kiiremini, nii Ida-Aasias (Korea ja Singapur) kui ka Euroopas (Iirimaa, pikal perioodil Soome, Malta). Eestilegi on meeldinud lasta end teatud arenguetapil majanduskasvu tiigriks hüüda ja mitte põhjuseta. Kuigi enamikel riske võtnud tiigritel on olnud vahepeal ka „saba sorus“ perioode, kadestavad teised seda, kuhu on välja jõutud.
    Võib muidugi ka teisiti. Veename end, et praegu polegi meiesugustele ette nähtud kiirelt kasvada ja nimetame selle, millega hakkama saame, normaalseks. Ning lohutame end, et kuna ka Euroopa arenenud maad kasvavad aeglaselt ja hakkavad ehk isegi meile „selg ees vastu kukkuma“, siis äkki arenguvahed pikas perspektiivis isegi vähenevad.
    Maksud kütavad rohkem kirgi kui tootlikkus
    On küsimusi, mis meie majandusavalikkuse kiirelt turri ajavad: siia kuuluvad kõik maksustamisega seotud teemad. Samal ajal küsimus sellest, miks peaks Eestis, kus kõrghariduse protsent on enam-vähem sama kõrge kui Rootsis ja inimesed on rahvusvahelises võrdluses silmapaistvalt õppimisvõimelised, jääma tootlikkus töötaja kohta nii kolossaalselt Põhjamaadele alla, ei näi diskuteerijaid väga sütitavat. Ei arutata, millise majandusstruktuuri ja milliste ärimudelite pealt saaks vahet vähendada. 
    Mida teha? Kardan, et kannapealt ei annagi midagi ära teha, pikemas perspektiivis ja sihikindla tegutsemisega aga küll. Lihtne palgatõusu tagasihoidmine tähendaks olemasolevate probleemide konserveerimist ja isegi uusi ohtusid. Elame ELis avatud tööjõuturul.
    Samas kahtlen forsseeritult kiirele palgakasvule mineku mõttekuses, sest see peidab lihtsustatud eeldust, et kui teeme mingi üksiku ülinutika majanduspoliitilise liigutuse, siis hakkab kõik edasi iseregulatiivselt õiges suunas arenema. Et ettevõtted hakkavad sundseisu sattununa tootma keerukamat ja kallimat eksporttoodangut, mis õnnestub ka korralikult maha müüa.
    Pääsemistee heaoluriigi lõksust eeldab uut sotsiaalpoliitikat
    Usun, et keerukamaks ja kallimaks muutumine nõuab laiemaid jõupingutusi ja aega. Kallimaks muutumist peaks toetama kolme liiki tegevused. Esiteks, oluliselt võimendatud innovatsioonipoliitika, mis oleks senisest tunduvalt fokusseeritum, rahvusvahelises majanduses läbilöögivõimeliste ettevõtlusklastrite loomisele suunatud.
    Teiseks, poliitika, mis toetaks ettevõtete suundumist meie jaoks uutele, kasvavatele turgudele näiteks Ida-Aasias. Ja ma ei pea silmas ainult asendusturgude otsimist ära kukkuvatele Vene turgudele (nagu piimapulbri müük). Kolmandaks, peame suutma ümber mängida oma sotsiaalpoliitikate rõhuasetused, et suunata need ümber kompensatsioonidelt inimeste võimestamisele ja vanadelt riskidelt uutele. See on ainuke tee vältida heaoluriigi lõksu.
    Kui poliitikaid panevad kokku ainult riigiametnikud ja poliitikud, siis sellest midagi mõistlikku välja ei tule. Samas on kontraproduktiivne ka jutt, et riigil ei ole modernse majanduse loomisel mingit rolli  ja vaid ettevõtjad päästavad maailma.
    Maailm on keeruline, muutugem nüüd meiegi
    Tundub, et peame saavutama mentaalse murrangu kahes küsimuses. Esiteks peame aru saama, et strateegilisi aktsioone tulebki ettevõtjatel, riigiaparaadi võtmetegijatel, poliitikutel ja teadlastel ette valmistada koos. See ei peaks olema praegune „kaasamine“, vaid tegelik koostöö liidrite tasandil. Teiseks, nagu seda on palju kordi korranud professor Urmas Varblane: uue arenguperioodi strateegiad ja poliitikad peavadki olema keerulisemad, kui me tahame, et neist keerulisemaks läinud maailmas kasu oleks. Lihtsate lahenduste aeg on läbi.
    Mis on see, mis sunniks meid ühiselt pingutama? Ju vist kas ühine hirm või ühine missioonitaju. Kolleegid TTÜ Nurkse Instituudist leiavad, et kui muu ei aita, siis nimetagem innovatsiooni ja tehnoloogia küsimus rahvusliku julgeoleku küsimuseks. Hirm julgeoleku pärast on aidanud eliite eri riikides nii Aasias kui Euroopas jõupingutused ühendada, äkki aitab meilgi.
    Ma ei arva, et see peaks olema tehtud tingimata viisil „sõbrad, kui te innovatsiooniga hakkama ei saa, tuleb suur karu naabermaalt ja murrab meid maha!“ Kuid laiemas tähenduses on kaasaminekuvõime innovatsiooniga ju tõesti julgeolekuküsimus. Sest kui me ei suuda oma majandust moderniseerida ja innovatsiooniga hakkama saada, siis võivad tõesti tulla – noh, kui mitte suured loomad, siis kindlasti suured hädad. 
    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum

Peaministril on valida: kas edasi või tagasi
Koroonakriisi praeguse faasi läbimine sõltub juhtide – nende seas ja ennekõik peaministri – meelekindlusest, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Koroonakriisi praeguse faasi läbimine sõltub juhtide – nende seas ja ennekõik peaministri – meelekindlusest, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Facebooki tulemused panid aktsia veidi tõusma
Facebook hoiatas täna, et Apple’i uued privaatsusreeglid mõjutavad nende digiäri praeguses kvartalis negatiivselt. Sotsiaalmeedia hiiu käive jäi kolmandas kvartalis ootustele alla, aga kasum oli prognoositust parem, vahendab Reuters.
Facebook hoiatas täna, et Apple’i uued privaatsusreeglid mõjutavad nende digiäri praeguses kvartalis negatiivselt. Sotsiaalmeedia hiiu käive jäi kolmandas kvartalis ootustele alla, aga kasum oli prognoositust parem, vahendab Reuters.
RMK võtab tööle IT-osakonna juhataja
RMK on Eesti riigile kuuluva metsa ja teiste mitmekesiste looduskoosluste hoidja, kaitsja ja majandaja. RMK teenib riigile metsa majandades tulu, kasvatab metsataimi ja korraldab metsa- ja looduskaitsetöid. Lisaks loob RMK looduses liikumise võimalusi oma puhke- ja kaitsealadel ja kujundab loodusteadlikkust. RMK-s töötab 700 inimest.
RMK on Eesti riigile kuuluva metsa ja teiste mitmekesiste looduskoosluste hoidja, kaitsja ja majandaja. RMK teenib riigile metsa majandades tulu, kasvatab metsataimi ja korraldab metsa- ja looduskaitsetöid. Lisaks loob RMK looduses liikumise võimalusi oma puhke- ja kaitsealadel ja kujundab loodusteadlikkust. RMK-s töötab 700 inimest.
Mitmesse ametisse otsitakse töötajaid riigikogust parema palgaga
Kõrgeimat töötasu pakutakse arstidele suunatud töökuulutustel, kus keskmine palgapakkumine ületab riigikogu liikmete töötasu, teatas CVKeskus.ee portaalis viimastel kuudel avaldatud avaliku palgaga tööpakkumisi vaadates.
Kõrgeimat töötasu pakutakse arstidele suunatud töökuulutustel, kus keskmine palgapakkumine ületab riigikogu liikmete töötasu, teatas CVKeskus.ee portaalis viimastel kuudel avaldatud avaliku palgaga tööpakkumisi vaadates.