Peeter Koppel • 12 august 2015

Hiina saadab paanilisi signaale

Peeter Koppel  Foto: Erik Prozes

Suurim probleem ei ole mitte Hiina börsikrahhis ega lühiajalises aeglustuvas kasvus, vaid selles, et redisehooaeg paistab läbi olevat, kirjutab SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.

Juba nõukaajal visati nalja, et osad võimu juures olevad inimesed on redised. Pealt punased, kuid seest valged. Sümboliseerima pidi see seda, et kommunistliku (punase) koore all asub sügavalt kapitalistlik sisu.

Veidi edasi mõeldes oli seda valget osa ka „redises“ mahuliselt selgelt rohkem kui punast koorikut. Hiina Rahvavabariigi majandusliku doktriini jaoks pole veidi rohkema kui kolme viimase aastakümne jooksul ilmselt paremat metafoori võtta kui seesama redis. Kommunistliku partei juhtimisel ellu viidud järkjärgulised turumajanduslikud reformid (sekkumise vähendamine, plaanimajanduse kõrvale jätmine jne) on kaasa toonud elanikkonna märkimisväärse elustandardi tõusu, samas kui kest on siiani jäänud vägagi punaseks. Veelgi enam – poliitiline eliit (kommunistlik partei) on  seda elustandardi paranemist kasutanud iseenda legitiimsuse vaat-et olulisima vundamendina.

Viimasel ajal kipub aga muidu vägagi tublist redise-Hiinast tulema kohati suisa paanilisi signaale. Kõigepealt räägitakse muidugi suure ärevusega kohalikust börsikrahhist. Too aga pidi ulatuma majandusse laiemalt. Seda on aga vähemalt allakirjutanul veidi raske uskuda, kui vaid alla kümne protsendi elanikkonnast aktsiatega kokku on puutunud.

Muidugi, nagu iga teise krahhi puhul ajaloos, on siingi olnud tegemist laiaulatusliku võimenduse kasutamisega. Aga probleem ei ole ka siin mitte selles, et võimenduse kasutamine näiteks nõrgukeste maaklerfirmade kaudu finantssüsteemi vundamenti kõigutama hakkaks. Maaklerfirmad saavad hakkama. Bilansid on tugevad. Kasum tuleb neil peamiselt vahendustegevusest ja mitte positsioonide võtmisest. Probleem pole ka selles, et ettevõtted finantseerimisega hätta jääks, kui aktsiaturg enam kapitali kaasamisel abiks ei suuda olla. Muid allikaid on piisavalt. 

Asi kisub hapuks

Probleem on selles, et poliitiline eliit esiteks julgustas laiemat avalikkust aktsiaturul osalema. Teiseks aga, kui asi hapuks kiskus, unustas ära ühe senise olulisima põhimõtte – rakendada selliseid majanduspoliitilisi meetmeid, millel on positiivne ajalooline pretsedent. Hinnalanguse vältimiseks kehtestatavad (paanilised) regulatiivsed piirangud on aga kütus pikaajalisteks turumoonutusteks. Nagu loomulikult ka see, et aktsiaturule sisuliselt riigipoolset reklaami tehti. Selline käitumine võib olla aga laiemalt  sümptomaatiline. Aga kuidas?

Suurim probleem ei ole mitte börsikrahhis ega lühiajalises aeglustuvas kasvus, vaid selles, et redisehooaeg paistab läbi olevat. Praeguse valitsuse lubatud reformid on toppama jäänud ning riigile ning parteile edu toonud majanduskasvule orienteeritud suund on pidanud andma teed millelegi uuele. Nimelt majanduskasvu asemel näib olevat olulisimaks suunaks hoopis riigi sõnaõiguse kasvatamine globaalsel areenil. Mina julgen kahelda, kas investori seisukohalt selline varasemast erinev prioriteet kuidagigi positiivne on. Sellel on ilmselt teatud mõju Aasiale kui piirkonnale laiemalt ning ka toormete viimase aja jõulise hinnalanguse taustal paistab olevat just see sama prioriteetide muutumine. 

Ainus asjaolu, mis võib fookuse taas majanduskasvule ja selleks vajalike reformide juurde tagasi tuua, on see, et aeglasem majanduskasv tähendab aeglasemat üldise elustandardi paranemist ning seega ka hapramat legitiimsust. Päris täbar oleks olukord siis, kui prioriteedid on liiga kaua vales kohas ning elu sunnib devalveerimisele mõtlema. Metafooride maailma tagasi minnes peab siiski nentima, et redis on parem kui peet.

Hetkel kuum