Must lammas, kes väärib võimalust

Täna hääletab riigikogu selle üle, kas toetada Kreeka kolmandat abipaketti või mitte. Abipakett on hea, sest see on sisutihe, kõikehõlmav ja ambitsioonikas. Tegemist on ka üpriski detailse tegevuskavaga, eriti lähikuudeks seatud tegevused on mahukad ja täpselt määratletud. Seevastu mõnevõrra kaugemasse aega jäetud tegevused on määratletud eesmärkidena ja üldiste tegevustena, kus konkreetse valiku (kuidas täpsemalt) tegemine on seatud osaliselt või täielikult sõltuvusse eelnevast olukorra analüüsist.

Kaetud on kõik Kreeka majandust ja eelarvet pitsitavad valdkonnad: bürokraatia vähendamine, maksukogumise parandamine, onupojapoliitika ja korruptsiooni tõrjumine, majandustegevuste avamine, õiglasem kohustuste ja õiguste jaotus jmt. Tähtis on seegi, et seekord on väga olulisteks ja esmaste tegevustega määratletud valdkonnad, millega Kreeka varasemadki valitsused pole väga soovinud tegeleda ehk siis riigiaparaadi ratsionaliseerimine, bürokraatia vähendamine ja onupojapoliitika väljajuurimine. Samas on programmis sees ka mitmete oluliste ametkondade – nt maksuameti, teatud kohtuametite, statistikaameti, pankade järelvalve – tugevdamine, neile selgemate volituste andmine, valitsuse sekkumise välistamine, vajadusel lisatööjõu palkamine jmt. Väga paljud tegevused on seotud teiste riikide parimate praktikate ja kaasaegsete, sh IT-rakenduste kasutusele võtmisega.

Kui planeeritud tegevused viidaks ellu isegi mõningase viivitusega, suudaks Kreeka oma eelarveseisu parandada kiiresti ja oluliselt enam oodatust. Elluviidavad reformid annaksid majandusele uue hingamise. Edu korral tekkiks Kreekal võimalus vähendada oma võlgnevust praegu prognoositust kiiremini ning alandada maksumäärasid (nende kõrge tase on ju seotud sellega, et väga paljud ei maksa makse) ilma, et see mõjuks negatiivselt eelarveseisule. Majandusprognoosid tehakse alati mineviku pealt, kui aga keskkonda oluliselt muuta, siis varasemad seosed muutuvad. Just sel põhjusel väidangi, et kui reformid Kreekas planeeritud kujul ellu viia, siis osutuks tulemus prognoositust oluliselt paremaks.

Minevik on selle näitel kehv, lähiminevik lausa masendav. Just praeguse peaministri valitsus oli see, mis viis Kreeka paraneva majanduse ja eelarve seisu, mida võib nimetada katastroofiliseks. Põhjused: ideoloogiline jäikus, majandusprotsesside mittetundmine ja usk oma erilisusesse, mille põhjal nõuti teistelt riikidelt võimatut ehk võlgade mahakandmist, ning mitme olulise isiku soov viia Kreeka seisu, kus ta lahkuks euroalast ja võib-olla isegi Euroopa Liidust. Võib vaielda eelmises programmis olnud tegevuste mõistlikkuse üle, kuid asi, mida Syriza valimistel lubas ja mida kõik tegelikult on Kreekalt oodanud – sõda bürokraatia ja korruptsiooniga – jäi olemata, selles ei tehtud kõige vähematki. Tegemist on valitsusega, mille pooleaastasele tegevusele saab anda selge rahalise kahju sildi kümnete miljardite eurodena eelarves ja sadade miljarditena majanduses. Kas sellist valistust saab usaldada?

Väga raske, et mitte öelda võimatu. Kuid… juulis suletud pangakontorid ja kapitalikontroll tõid ilmselt valitsuse vähemalt osaliselt maa peale tagasi (ja viisid suuremad ideoloogid valitsusest välja). Ilmselt jõudis ka paljude kreeklaste teadvusse, et asjad ei ole sellised, nagu nad tahaksid, ja et ka praegune valitsus valetas. Kui suur on reaalselt Tsiprase meelemuutus, on võimatu öelda, kuid vähemalt on tema käitumises ja sõnades toimunud vägagi kardinaalne pööre.

Paljudes peredes või suguvõsades on oma n-ö must lammas – inimene, kes kangekaelselt ajab oma jonni tekitades endale ja teistele probleeme. Me püüame sellist inimest aidata, kuid abi lükatakse tagasi, seda ikka omaenese tarkusest. Kui häda hulluks läheb, tuleb see must lammas aga ikka ja jälle oma perelt abi nõutama. Kas me keeldume? Kui palju kordi me aitame ja millal on hetk, mil me käega lööme? Ilmselt on neil, kel sellist olukorda elus ette pole tulnud, raske mõista, miks sellist pereliiget aidatakse. Samavõrd keeruline on määratleda, kus on iga aitaja jaoks see piir, kust enam abikätt ei ulatata.

Minu jaoks on Kreeka Euroopa „must lammas“, kes on jõudnud üpris sellele piirile, et enam abi ei saa. Aga… Kreeka on öelnud, et on seekord nõus, valmis end muutma. Ma arvan, et võib veel kord talle seda võimaldada. Miks?

Sest valides talvel uued jõud valitsema, tegid kreeklased varasemast veelgi halvema valiku. Nad lootsid muutust paremale, aga ei saanud seda. Olgem ausad, eelmised valitsused olid need, kes lasid vohada bürokraatial, korruptsioonil ja onupojapoliitikal ega omanud piisavat tahet neid välja juurida. Nad ei rääkinud rahvale, millises seisus on Kreeka eelarve, majandus ja millised on valikud ja millised valikute tagajärjed. Rahvas ootas muutusi, kuid nö vanad jõud seda ei pakkunud – vähemalt mitte usutaval ja rahvast veenval viisil, sest ei suudetud näidata ümberkasvamist (kui seda oli, siis parim oleks olnud just võitlus korruptsiooni ja bürokraatiaga) – ja tulemuseks oli uute jõudude valik. Tuli välja, et see oli veelgi kehvem valik, aga enne viimaseid valimisi ei tahtnud väga suur osa rahvast seda uskuda – taheti vanadele nö kätte maksta, taheti uskuda pingutuseta saabuvasse ilusasse ellu. See on väga sarnane käitumine inimestest „mustadele lammastele“.

Mingi osa Kreeka ühiskonnast on kindlasti saanud targemaks, kuid kas piisavalt suur osa, ei oska praegu vist keegi öelda. Kui sügavalt on kreeklased mõistunud probleemide olemust? Jälle ei ole võimalik öelda. Aga midagi on ilmselt juuliga muutunud. Just selle võimaliku ja teadmata sügavusega meelemuutuse tõttu tuleks „mustale lambale“ anda võimalus. Ilmselt viimane võimalus.

Programmis ongi selgelt tajutav ebakindlus Kreeka valitsuse ja rahva meeleolude suhtes: iga rahaeraldus tuleb pärast teatud tegevusi ja nende kontrolli. Kontrollid ja eesmärgid on täpselt määratletud ka ajaliselt, nad toimuvad kvartaalselt (esimene oktoobris). Palju on räägitud läbirääkimiste eelsetest nõudmistest (käibemaks, pensionid), kuid eelmise nädala neljapäeva-reede öine istung Kreeka parlamendis tähendas veel väga paljude seadusandlike tegevuste vastuvõtmist ehk Kreeka oli sunnitud tegema väga palju ka selle nimel, et üldse jõuda kolmanda abiprogrammi sõlmimiseni. Ehk tingimuslikkus – tegevus ja siis raha – on seni veel sõlmimata abiprogrammis väga tugevalt sees.

On küllaltki tõenäoline, et Kreekat ootab ees lähiajal poliitiline kriis ja uued valimised – Syriza on lõhenenud ja Tsipras püsib võimul üksnes opositsiooni armust. Oleks hea, kui Kreekat juhiks reformide ajajärgul nö rahvusliku ühtsuse valitsus, millel oleks rahva mandaat teha neid tõsiseid reforme, mida abiprogramm eeldab. On ülioluline, et kreeklastele räägitaks lõpuks selgeks, miks midagi tehakse, millised on tegevuste tagajärjed (ja siin on hea, et on olemas ka negatiivne kogemuslik tagajärg ulmelistele lubadustele), räägitaks sellest, et midagi ei tule niisama, et on tehtud suuri vigu, kuid raskustest väljatulekuks tuleb vana vaen kõrvale heita ja hakata koos vajalike asjadega tegelema. Kui probleemid on lahendatud, siis võivad kreeklased jälle naasta ideoloogiliste vaidluste juurde, kuid praegu on vaja tegutseda riigi päästmise nimel. Sest reaalsus on siiski selline, et halbade asjaolude kokkulangemisel võib Kreekast saada tüüpiline läbikukkunud Balkani probleemriik.

Mina leian, et Kreekale tuleb anda võimalus. Kas Kreeka ja kreeklased seda kasutavad, on nende valik. Kuid andes võimaluse neil endil valida, seame me nad ka olukorda, kus nad peavad mõistama, et demokraatias tähendab valikute tegemine (valimistel osalemine) ka kohustust vastutada valikute tagajärgede eest. Võttes võimaluse lasta kreeklastel otsustada, kas minna pakutud rada mööda või mitte, saavad nad alati öelda, et neile pole antud võimalust valida.

Rada on olemas, see ei pruugi olla väga meeldiv tee, kuid valiku seda mööda minekuks peavad tegema kreeklased ise, meie peame neile andma võimaluse.