Uku Särekanno • 15. september 2015 kell 7:30

Pagulaskriisi ravi retsept

Uku Särekanno  

Migratsiooniekspert Uku Särekanno pakub portaalis poliitika.guru realistlikumat lähenemist täienduseks Eestiski levivale jaanalinnupoliitikale.

Euroopa seisab silmitsi suurima varjupaigakriisiga pärast II maailmasõda. See ei lähe üle, see on siin, et jääda, ning muudab oluliselt praegust poliitilist maastikku. Tee kriisist välja ei seisne niivõrd võrdses koormuse jagamises, vaid ennekõike poliitilises valmisolekus kohandada varjupaigasüsteemi vastavaks kriisitingimustele.

Tee kriisist välja nõuab samuti oluliselt aktiivsemat ning loomingulisemat ühise välis- ja julgeolekupoliitika ellurakendamist. Ükski Euroopa naabruses lahvatanud konfliktidest ei lahene ilma välise sekkumiseta ning Euroopast kaitset otsivate inimeste arv saab seega lähiajal üksnes kasvada. Nende asjaolude eiramine üksnes suurendab ksenofoobiat ning päädib varem või hiljem Schengeni ala kokkuvarisemisega.

Üle 10 aasta on ELi liikmesriigid mänginud üsna kahepalgelist mängu. Poliitilisel tasandil oleme andnud kaugeleulatuvaid lubadusi varjupaika puudutavate standardite tõstmise kohta ning rääkinud, et Euroopa peab näitama teed ülejäänud maailmale. Operatiivtasandil oleme teinud kõik, et eri sisenemiskanalid kinni toppida, sealhulgas lüüa uks kinni ka põgenikele. Näib, et sarnane mäng jätkub ka praegu, ainult kordades suuremate panustega.

Ida-Euroopa kui kanaarilind söekaevanduses?

Kuna Euroopa näis olevat kaotanud kontrolli rändevoogude üle ning ELi institutsioonid olid hõivatud tagajärgede ümberjagamisega, tõlgendas enamik Ida-Euroopa riike abstraktset jaotusmehhanismi kui otsest ohtu suveräänsusele. Kanaarilind söekaevanduses oli häält teinud.

Kolmanda septembri varahommikul süüdati põlema väike pagulaskeskus Vao külas, Kirde-Eestis. Ükski keskuses viibinud 60 inimesest, sealhulgas 13 lapsest, õnnekombel viga ei saanud. Kuigi argpüksliku teo mõistsid kiirelt hukka kõik parlamenti kuuluvad parteid, oli kahju juba tehtud. Midagi oli suve jooksul oluliselt muutunud Eesti ühiskonnas, mida paljude standardite järgi võiks pidada üheks avatumaks, liberaalsemaks ning moodsamaks Euroopas. Idee võtta vastu sümboolne arv pagulasi solidaarsuse märgiks ülejäänud Euroopaga oli ühtäkki sügavalt lõhestanud ühiskonna ning halvanud avaliku debati.

Eurostati andmetel on Eestis ja Lätis kolmandatest riikidest pärit elanike osakaal kogurahvastikust kõige suurem Euroopa Liidus. Need kaks pisikest riiki olid sunnitud nõukogude okupatsiooni tingimustes kogema massilist deporteerimist 1940. aastatel, millele järgnes massiline sisseränne teistest nõukogude vabariikidest, ulatudes tipphetkedel kuni 100 000 inimeseni aastas. Kõik Moskva tšinovnike korraldatud, sooviga toetada industrialiseerimist ning hoida rahvuslikud tunded kontrolli all.

Nõukogude režiim muutis varem pea homogeensete riikide etnilist kooslust sedavõrd drastiliselt, et see on jätnud väga valulise mälestuse iga eestlase ja lätlase kollektiivsesse mällu. Vaatamata suurtele pingutustele vähemuste integreerimisel on Eestis kokku ligikaudu 80 000 määratlemata kodakondsusega isikut, see moodustab 6% kogurahvastikust. Seetõttu ei ole ka imeks panna, et Euroopa Komisjoni kvoodiettepanek sai Balti riikides valulise vastuvõtu. Seda tõlgendati selgelt kui käsku kõrgemalt, mis tõi silme ette paralleeli sellega, kuidas ajasid asju Moskva bürokraadid nõukogude ajal.

Võrdne koormuse jagamine

Vaatamata Brüsseli jõupingutustele varjupaigastandardite harmoniseerimisel ei ole peamised varjupaigataotlejate sihtriigid viimase kümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Viimase dekaadi jooksul on ligikaudu 90% varjupaigataotlusi esitatud üksnes kümnele liikmesriigile. Saksamaa, Rootsi, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Belgia ja Austria on sisuliselt need riigid, mille najal praegune varjupaigasüsteem püsti seisab.

See olukord ei ole muutunud ka viimase varjupaigapaketi eelnõude jõustumise järel ega muutu ka uute kvootide ellurakendamise järel. Kvoodid näitavad solidaarsust ning aitavad ajutiselt vähendada surve alla sattunud riikide koormust, ent pikas perspektiivis ei taga need võrdset koormuse jaotamist. Samuti ei ole need ka lahendus praegusele kriisile.

Vaadakem näitena olukorda Budapesti raudteejaamas. Kas need inimesed soovivad jääda Ungarisse? Ei, nad on valmis vajadusel ka jalutama Austriasse. Kas nad on valmis jääma Ungarisse, kui nad suunataks sinna tagasi uue kvoodimehhanismiga? Ei, nad lahkuvad esimesel võimalusel Saksamaa või Austria suunal, kus sugulased ning parem elukvaliteet.

Majanduslikus vaates on võrdse koormusejaotuse saavutamine võimalik üksnes juhul, kui õnnestub saavutada võrdväärne elatustase kogu mandril. Ent siin on lähtekohad vaeste ja rikaste vahel erinevad. Eestis on rahvusvahelise kaitse saajal võimalus taotleda sotsiaaltoetusi võrdsetel alustel kodanikega. Euroopa mõistes ebatavaliselt helde lähenemine, mis aga praktikas tähendab seda, et kaitse saaja Eestis peab piirduma 90 euroga kuus, samas kui Kopenhaagenis ootaks teda 797 eurot kuus. Sotsiaaltoetuste harmoneerimine on aga poliitiliselt mõeldamatu – ükski valitsus ei suuda põhjendada oma kodanikele, miks kolmandate riikide kodanikke tuleks kohelda paremini kui endi kodanikke.

Asjad lähevad veelgi keerukamaks, kui võtta ette sotsiaal-kultuurilised tõmbefaktorid nagu kogukond, kultuur ja keel. Dublini süsteemi läbikukkumine varjupaigataotluste menetlemisel on üks paremaid näiteid. Süsteemi kandev idee oli lahendada asjad viisil, et välispiiri eest hoolt kandvad riigid võtaksid vastu esimese löögi ning kujuneks teatavaks puhvriks rikkamatele sihtriikidele. Kukkus välja teisiti, süsteem ei töötanud, sest varjupaigataotlejad tegid oma valikud lähtudes sotsiaal-kultuurilistest ja majanduslikest lähtekohtadest. See on ka peapõhjus, miks rändevood Vahemere piirkonnast suunduvad samadesse sihtriikidesse nii täna kui ka homme, hoolimata uue kvoodisüsteemi ülesehitusest.

Võrdne või vähemalt võrdsem koormuse jaotus ida ja lääne vahel realiseerub siiski varem või hiljem, seda aga oluliselt loomulikumat teed pidi. Võtame näiteks Poola, Baltikumi ning üle miljoni sisepõgeniku Ukrainas. Kõik vajalikud tõmbe- ja lükkefaktorid on siinkohal olemas – potentsiaalne külmutatud konflikt, sotsiaal-kultuurilised sidemed, tuttav keelekeskkond jne. On üksnes aja küsimus, mil ukrainlaste arv Baltikumis ning Poolas kasvab märkimisväärselt. Ja ei ole teisejärguline ka asjaolu, et Ukraina põgenikud võetakse neis riikides soojalt vastu.

Kuidas kriisiga toime tulla?

Ennekõike on oluline nentida, et me töötame kriisiolukorras ning varjupaigasüsteemi tuleb ka vastavalt sellele kohandada. Võtmetähtsusega on teha kiire valik, keda me aitame ja keda me ei ole suutelised aitama. Ei ole aega käia läbi terviklik varjupaigamenetlus ühes kõikide õiguslike tagatistega, samuti puudub võimalus tagada kõik vastuvõtutingimused, mis direktiivis nimetatud.

Seega on vajalik kiirmenetluse loomine varjupaigataotluste läbivaatamiseks kriisiolukordades. Prioriteet peab olema kõige haavatumate gruppide aitamine. Teisisõnu, naiste ja lastega tuleb tegelda esmajärjekorras. Praegune piirimenetluse regulatsioon on liialt keerukas ja koormav, otsused tuleb teha loetud päevadega ning ka tagasisaatmised organiseerida kohe.

Teiseks on oluline tegeleda taotlustega võimalikult välispiiri lähedal. UNHCRi, EASO, Frontexi ja Europoli toel tuleks luua peamiste sisenemiskohtade vahetusse lähedusse vastuvõtukeskused ehk nn hot spot'id. Nende eesmärgiks oleks tagada saabujatele peavari ning esmane tervisekontroll, samuti toetada saabujate registreerimist, identifitseerimist ning varjupaigataotluse kiirmenetlust.

Selge on see, et hot-spot'id saavad reaalsuseks üksnes juhul, kui sinna juurde käib ka selge poliitiline lubadus jaotada teatud proportsioon saabujatest teiste liikmesriikide vahel. Eesliiniriigid ei ole nendega nõustunud, sest see tähendaks Dublini reeglite järgi, et kõik saabujad jääks nende vastutada. Ilma hot-spot'ideta jätkub aga olukord, kus tuhanded inimesed liiguvad kontrollimatult läbi Euroopa ning riskivad eluga. See tingib suuri probleeme avaliku korra ning sanitaariaga, loob tugeva pinnase võõraviha kasvuks ning on ka sisejulgeoleku risk.

Kolmandaks, Lääne-Balkani riikide kodanike tuhanded alusetud varjupaigataotlused tuleb kohe tagasi lükata, et keskenduda neile, kes reaalselt kaitset vajavad. Lääne-Balkani riigid hakkavad liituma Euroopa Liiduga ning nende kodanike olukord inimõiguste vaatenurgast ei ole võrreldav Süüria või mõne suure konfliktipiirkonna põgenikega. Oluline on see, et turvaliste riikide tarbeks loodav protseduur oleks tõepoolest efektiivne ega kujuneks bürokraatlikuks kadalipuks.

Neljandaks, on äärmiselt oluline toetada väljaspool Euroopa Liitu neid riike, kellele on osaks saanud sõjapõgenike vastuvõtmise põhikoormus - Türgi, Jordaania, Liibanon, samuti Ukraina. Tuleks korraldada doonorkonverents põgenikelaagrite rahastuse suurendamiseks. Samuti tuleb kaaluda kõiki teisi poliitilisi valikuid ja motivaatoreid, nt viisalihtsustus ja arenguabi, et avardada piirivalve ja väljasaatmise koostöövõimalusi.

Sõnum on oluline

Põgenikud on oodatud, ent aus oleks öelda ka seda, et Euroopa Liit teeb oma osa ning Euroopast ei kujune vastuvõtukeskust kõikidele. Kõik, kes kuritarvitavad varjupaigasüsteemi, saadetakse tagasi ning nad saavad sissesõidukeelu.

Kommunikatsioon on siinkohal võtmetähtsusega. Ühelt poolt on oluline vähendada avalikkuse hirme Euroopas. Siin oleks abiks ELi agentuuride süsteemne olukorrapildi avamine, koos statistika ja prognoosidega. Teisalt on oluline, et liikmesriigid oleksid vaoshoitumad oma poliitilisel tasandil antavate sõnumitega, sest sellel on väga vahetu mõju rändevoogudele ning tuhandete inimeste elule.

Kokkuvõtteks, üksnes ümberjagamismehhanismile lootmine ei too Euroopat kriisist välja. Selle asemel tuleb keskenduda varjupaigataotluste kiirmenetlusele, koostööle kolmandate riikidega ning tagasisaatmise lihtsustamisele. Selleks, et aidata kõige haavatavamaid, on oluline tegeleda taotlusega nii kiiresti kui võimalik ning kohelda karmilt neid, kes süsteemi kuritarvitavad.

Allikas: poliitika.guru

Hetkel kuum