Räägime põgenikega ühte keelt
Kui sunnime pagulasi oma keelt ja kultuuri hülgama, jäävad tulijad meie hoolekandesüsteemile kauaks koormaks, leiab Äripäeva küljetoimetaja Viivika Rõuk.
Pagulased hakkavad majandusse kasu tooma siis, kui teeme keelepoliitiliselt õigeid otsuseid. Keelepoliitika on traditsiooniliselt ülevalt alla süsteem, kus riik kehtestab ametliku keele ja kodanike ülesanne on riigikeelt aus hoida. Immigreerunud perekonna pealtnäha lihtsaim viis uude ühiskonda sulanduda on hüljata täielikult oma keel ja kultuur ning õppida kiiresti selgeks uus keel. Eriti võib Eestis näha, et täiesti omaks on tunnistatud vaid see vene rahvusest isik, kes räägib eesti keelt aktsendivabalt ja kes tähistab jõule, mitte nääre.
Ülevalt alla keelepoliitika vead ilmutavad end kõige valusamini siis, kui riiki saabub rohkem immigrante. Ilmneb vajadus riigikeelt kaitsta, kuid samas tuleb tagada uutele elanikele mugav lõimumine, et uus grupp saaks hakata ühiskonnale kasu tooma, mitte ei jääks raskustesse ja kurnaks hoolekandesüsteemi.
Et immigrantide vajadusi mõista ja neid aidata, tuleks vaadata keelepoliitikale alt üles, see tähendab üldistada üksikisikute vajadused kogu ühiskonna vajadusteks. Külm ja kalk, kultuurilisi eripärasid pelgav süsteem ei vii edasi.
Immigrantide lapsed jäävad eakaaslastest maha
Inspiratsiooni võiks koguda Iisraeli kogemusest Etioopia immigrantidega. 2001. aastal immigreerus Iisraeli umbes 80 000 etiooplast. Nüüd, pea 15 aastat hiljem, on nad Iisraelis endiselt madala sotsiaalse klassiga grupp, sõltuvuses toetustest, selgus Iisraeli sotsiolingvisti Anat Stavansi uuringust.
Suurem osa Etioopa peredest tuli Gundari või Tigrise piirkonnast, mis on maapiirkonnad. Immigrantidel oli vähe haridust, kui sedagi, paljud ei osanud isegi oma emakeeles lugeda. Erinevalt kõigist teistest seni Iisraeli migreerunud rahvastest said etiooplased suure šoki – nad pidid ületama suure teadmiste lünga, alustama eluga uues, tehnoloogiliselt arenenud ühiskonnas. Enamik immigrante olid noored, 85% vanuses alla 45 aasta. See lubaks justkui ladusat lõimumist.
Pärast Iisraeli saabumist pandi kõik immigrandid 12–18 kuuks keeleõppeprogrammi, kuid siiski ei suuda umbes 45% vanematest praegugi ladusalt heebrea keeles vestelda. Ligi 75% ei oska heebrea keeles kirjutada. Paljud uuringud näitavad, kui halvas olukorras on Etioopia päritolu õpilased omavanuste seas ja kui kaugele jäävad nende oskused ootustest, mis on kirjas õppekavades. Haridussüsteemis ei ole nende heaks midagi muudetud.
Süsteem püsib, sama järjekindlalt ka lõimumisraskused. Midagi keelepoliitikas on valesti, ja meie võiksime Iisraeli vigadest õppida.