Jaanus Vihand • 17 september 2015

Hea elu lõpp?

Jaanus Vihand  Foto: Raul Mee

Pagulastevastasust põhjustab hirm, et hea elu Euroopas saab otsa, kirjutab ETK juhatuse esimees Jaanus Vihand.

Euroopa Liidu ühtsus ja ka ELi riikide stabiilsus on suure surve all. Massilisest migrantide voolust tulenevalt on hakatud tükikaupa Schengeni viisaruumi lõhkuma. Ühtse ja mõtestatud tegevuskava asemel on iga riik hakanud omaenda lahendusi välja mõtlema.

Mõne aasta pärast tänasele päevale tagasi vaadates saadakse tõenäoliselt aru, et iga liikmesriigi oma piirikontrolli taastamise asemel oleks oluliselt mõistlikum olnud ühiste pingutustega ELi välispiir pidama saada ja kvootide asemel oleks tulnud ikkagi enne läbi mõelda, kas ja kui palju me saame reaalselt põgenikke ja muid pagulasi vastu võtta, ilma et ELi riikide kodanike elujärg oluliselt halvemas suunas muutuma hakkaks.

Hea elu ongi tegelik põhjus, miks probleem nii teravalt laual on. Euroopa riikides on migratsiooniga seni üsna kenasti hakkama saadud ja küll oleks ka edaspidi saadud, kui tähtsad poliitikud poleks kõik kollektiivselt pead kaotanud. Aga nagu juba antiikajal teati – ükski tuul ei ole sulle soodus, kui sa ei tea, mis sadamasse sa purjetada soovid.

Pagulased on tulnud Euroopasse parema elu peale. On see siis sõja jalust ära või lihtsalt mugavamat paika otsima. Eurooplased on aga harjunud elama mõttega, et elu läheb aina paremaks ja homne on parem kui täna.

Mingit plaani ei ole

Nüüd aga nähakse, et kõik sellised lootused on olnud asjata. Pagulastevastasuse on ennekõike tekitanud hirm, et elu ei lähegi enam paremaks, vaid hea elu saab suisa otsa. Ja mis kõige hullem, keegi ei kujuta päris täpselt ette, mis üldse juhtuma hakkab, sest mitte keegi ei julge püsti tõusta ja öelda – nüüd on nii, et arvutustele tuginedes suudame vastu võtta nii palju inimesi, ilma et meie oma inimeste elujärg oluliselt kannataks. Ja vastu võtame neid sellise plaani järgi, et esmajoones need inimesed ja täpselt nii palju inimesi iga päev, kuni arv täis.

Humanism on hea ja oluline, kuid ratsionaalseid piire ületava viie miljoni aitamine parema elu peale ei saa õigustada 500 miljoni ootuspärase elukeskkonna hävitamist (mida ka ELi lagunemine koos sellega kaasnevaga kindlasti oleks).

Plaan puudub. Või ei taheta seda avaldada. Ja see tekitab igasuguseid vandenõuteooriaid, rahulolematust ja kahjuks ka võõraviha. Inimesed näevad, et valitsused ei tee seda, mis on nende põhiülesanne – seista oma inimeste eest. „Tavainimesele“ tundub, nagu valitsused ei seisakski enam oma rahva eest, vaid toimetavad Brüsseli ja suuremate riikide õhutusel pimesi ja ülikuulekalt asjaga, mis alles eile oli täielik tabu.

Meenutame taas meie sõdurite ustavat kaaslast Afganistanis, tõlk Omari. Või meenutame Ukraina sõja jalust pakku soovijatele meie ametnike antud vastuseid. ISIS uhkustab oma võitlejate saatmisega koos pagulastega Euroopasse pomme panema... Ütleme nii, et kriis on igal tasemel kehvasti juhitud.  

Põgenike seas on uus Steve Jobs

Majandusele on need inimesed tegelikult head. Mingil hetkel elu normaliseerub, migrantide vool lõppeb maanteedel ja rongides igal juhul ära. Ma olen päris kindel, et koos pagulastega satub Euroopasse ka mõni uus Steve Jobs (kelle isa oli teadupärast moslem ja süürlane). Kindlasti kuluvad need töökäed marjaks ära ka tulevikus, kui praegused tööealised samuti tahaksid pensioni saada.

See, kas need uued kodanikud getostuvad või muutuvad lojaalseteks ja töökateks kodanikeks, on meie endi kätes. Teiste riikide tehtud vead ei õigusta meie võimalikke rumalusi. Tuleb õppida, tuleb kohaneda ja tuleb maailma laiemalt vaadata. Inimesi on mitmesuguseid ja kõikide arvamusi ühesuguseks treida ei olegi ju demokraatliku ühiskonna eesmärk. Kuid hirme võõraste ja halvema homse ees saaksid ja peaksid riigijuhid nii meil kui ka mujal kindlasti oluliselt jõulisemalt vähendama. Kõige parem oleks, kui seda tehtaks algpõhjusest julgelt ja selgitades, kuidas sellega on plaanis tegeleda.

Kui piirid lähevad jälle päris kinni, siis ega majanduslikus mõttes kohe midagi paha juhtugi – inimeste ja kaupade liikumine riikide vahel muutub pisut ebamugavamaks ja piiriületuspunktidesse tekivad taas pikad sabad, mingid kaubad jõuavad meie riiulitesse pisut aeglasemalt kui seni ja osa tooteid läheb transpordi keerukamaks muutudes pisut kallimaks. Aga ei midagi hullu. Suures pildis oleks see aga kukkumine ajas tagasi paarikümne aasta võrra.  

Kriisides karastutakse ja võib-olla paneb just see kriis kodanikke aru saama, et tänases maailmas pole ühtegi asja, mis on liiga kaugel ja meid ei puuduta. Läbi ajaloo on olnud üks ja kindel printsiip – ühiselt saadakse probleemidega paremini hakkama, mis iganes probleemiga tegu ka poleks. Kui Euroopa seisab ühtsena, siis saame ka praegusega ilusti hakkama.

Jaanus Vihand esineb Äriplaanil.  Äripäeva esinduslikem konverents Äriplaan toimub 30. septembril ning sellel esinevad mitmed mõjukad ettevõtete omanikud, teiste seas VKG suuromanik Priit Piilmann, Põldma Kaubanduse omanik Heinar Põldma, Sangari omanik Jüri Kraft, Chemi-Pharmi omanik Ruth Oltjer, puidutööstur Margus Kohava, kinnisvaraettevõtja Jaanus Otsa, reklaamiettevõtja Reet Roos ning Cityconi osanik ja juht Marcel Kokkeel.

Äriplaanile registreeruda saab siin

Hetkel kuum