Investorite pilastamisest börsil

Valetamine ei kuulu börsile. Valetamine ei kuulu üldse seadustega lubatava alla, selles mõttes pole börs midagi erilist. Siiski eksisteerib valetamine juba aastatuhandeid ja sama kaua on sellega ka võideldud. Seadused on selleks seni parim meetod, nende täitmise eest on määratud vastutajad. Nii on ka väärtpaberituru toimimise kõige peamiseks aluseks väärtpaberituruseadus ja sinna lisanduvad seadused, määrused ja juhendid. Juhul, kui need on mittepiisavad või laialivalguvad, võib tekkida olukord, kus ühest küljest seaduse täitjad ei tea täpseid normatiive, millest lähtuda ja teiselt poolt seaduse täitmise järelevaataja võib sattuda eksiteele normide kohaldamisega.

Raam on, sisu pole

Kilvar Kessler kirjutab oma arvamusloos, et turukuritarvituste puhul seab investor teised ebamõistlikult ebasoodsasse olukorda ning seeläbi kahjustab nende huve. Ning lisab, et kahjustatakse börsi läbipaistvust – hindade ja teabe selgust, turu tõhusust ning seeläbi vähendatakse üldist usaldust turu vastu. Sellega on kõik investorid päri, kuid kas selleks tuleb äkitselt veel midagi teha? Käitumine turul on määratud seadustega ja tavadega, kuid kui seadused on loonud raamistiku, aga sisu on jäänud loomata, siis kes kannatab ja kes vastutab?

Valede käitumiste tagajärg börsil võib olla hoopis kellegi tegemata töö seadusandluse täiendamisel. Siin on vähemalt kaks põhjust. Esiteks areneb väärtpaberiturg koos finantsinnovatsiooniga meeletul kiirusel võrreldes aastaga 1637 või ka aastaga 2000, sellega tempo hoidmine on paras väljakutse. Teiseks – kahetsusväärselt on tegemata senine seadusandlik pingutus olukorda parandada. Näiteks juba 2005. aastast kehtiv turumanipulatsiooni tõlgendus väärtpaberituru seaduses mahub isegi tänapäeval sisuliselt ühele lehele. Kas see on tõesti piisav? Kusjuures selle juurde on lisatud juba aastal 2005, et turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu kehtestatakse rahandusministri määrusega. Pole raske aru saada, et see on väga oluline, kui seaduseandja on nii otsustanud. Mitteolulisi asju ei kirjutata seadustesse. Mida on aga raske aru saada, miks seda rahandusministri määrust ei ole kuni tänapäevani.

Finantsinspektsioon on jätnud oma töö tegemata

Järgmine paragrahv turumanipulatsiooni jaos käsitleb turu tunnustatud tava ja selle vajalikkust. Näiteks juba 2005 kehtivas seaduses määratleti finantsinspektsiooni (edaspidi FI) õiguseks määratleda turu tunnustatud tava ühe või mitme finantsturu kohta. Seal seisab ka, et inspektsioon avalikustab turu tunnustatud tava määratluse ja oma põhjendatud seisukohad käitumise vastavuse kohta turu tunnustatud tavale oma veebilehel. Ning veel: inspektsioon analüüsib regulaarselt turu tunnustatud tava, arvestades muu hulgas turukeskkonna muutust.

Sealt edasi on vastavaid punkte muudetud ja ümber sõnastatud, kuid ka kehtivas redaktsioonis on sisuliselt samad eeldused määruste ja tava kehtestamiseks olemas. Mina ei näe FI veebilehel vastavat tava määratlust mitte ühelgi aastal alates 2005 kuni aastani 2015. Samuti ma ei näe, et oleks tehtud mingit koostööd korraldajate, emitentide ja investoritega.

Täpselt sama kehtib rahandusministri määruse kohta, mille aluseks peaks olema FI initsiatiiv. Lõppkokkuvõtteks võiksime tõdeda, et seaduseandja on ette näinud põhjalikumat teema käsitlust ja avamist ning delegeerinud vastavad võimalused FI-le. Seda pole aga tehtud kümne aasta jooksul.