Mehed tulid kapist välja

Martinsoni sõnul on viimase 5-10 km pakivedu kõige kallim osa e-kaubanduse logistilises ahelas ja tavaliselt on selle hind 4-15 euro vahel ühe saadetise kohta. Starshipi eesmärk on seda hinda langetada 10 korda ning viia paki kojutoomise hind odavamaks kui 1 euro. Kui katsuda projekteerida need numbrid kogu kullerteenuste või postipaki maailmaturule ning kujutada, et mõned protsendid sellest õnnestubki Starshipil endale haarata, siis võtaks see äri juba astronoomilise mõõtme.

Allan pidas sõna, tema uudis sai esmaspäeva hommikul pretsedenditult võimsa meediakajastuse kogu maailmas. Kohe hommikul kajastasid uudist BBC News, siis riburadapidi Briti muu meedia ning kui Ameerikas jõudis kätte hommik, siis ka CNBC ning rida teisi USA meediakanaleid. Müts maha tulemusliku kampaania ees. Ei mäleta, et ükski Eesti firma oleks stardipauguna kasvõi ligilähedast meediakajastust pälvinud.

Me ei tea praegu, kas Allan ja Ahti suudavad maailma vallutada, või isegi, kas nende robot hakkab ka päriselt tööle? Kas nad leiavad üldse mõne tänuliku kliendi? Kas mõni konkurent pole oma asjaga juba kaugel ees? Lõviosa kõikvõimalikest ägedatest algatustest maandub ajaloo prügikastis, vaid üksikud jäävad pinnale ning neist omakorda vaid käputäis teevad tõelise läbilöögi. Teisalt, kui aga üldse mitte üritada, siis on ebaõnnestumine alati 100% garanteeritud. Tõsi, mittetegijad ei riski ka iial saada hurjutatud.

Pooldajad ja skeptikud

Jälgisin uudisele järgnenud tõlgendusi nii meedias, internetikommentaarides kui ka sotsiaalmeedias. Juba mõned tunnid pärast uudise avalikustamist kogunes Allan Martinsonile Facebooki seinale mitusada tunnustavat like’i ning ka positiivseid kommentaare, enamik küll tema enda isiklikelt tuttavatelt ja ka kaasvõitlejatelt n-ö tehnoloogia- ja rahamaailmast. Kui aga vaadata reaktsioone uudisele laiemalt, siis tekkis sinna päeva jooksul hulgaliselt skeptikuid ja kahtlejaid, kellel tundus olevat tarkust kolme lausega Allani ja Ahti kuudepikkusele tööle vesi peale tõmmata. Anononüümsetes kommentaariumides olid lahmivad kriitikud veelgi armutumad. Seepeale meenus mulle Kersti Kaljulaidi karm hinnang algatuste kohta Eestis, 14. oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud arvamusartiklist. Ta kirjutas: „Täna on hirm eksida meie kõige suurem demotivaator. Isegi potentsiaalselt töötavaid, kuid esmapilgul lihtsalt naeruvääristatavaid ideid välja käia ei juleta, sest sotsiaalmeedia ja twitterruum teeb sinust pulbri. Ja ellu viimiseni jõuda on üldse peaaegu võimatu, sest koerad hauguvad karavani raudselt seisma. Minu arvates nii me edasi ei saa.“

Arvan minagi, et me võiksime julgete pööraste ideede puhul suruda oma eestlasliku skepsise maha ning heatahtlikult tunnustada tegijate südikust tulla sellega välja. Ärme haugu karavani seisma ja lähme edasi. Skype’i asutajad võiksid ju rahumeeli soojal maal rantjeedena palmi all puhata, kuid nad ei tee seda, mis väärib lugupidamist ja tunnustust. Soovime Allanile ja Ahtile, et nende algatus saaks tuule tiibadesse ning innustaks teisi eestlastest ettevõtjaid olema veelgi tarmukamalt maailma muutvate ideedega väljatulemisel.