Mercedes ehitab eestlaste robotitele emalaeva

“Robotid peavad kusagil elama, keegi peab neid kaubaga laadima ja patareisid vahetama. Neil peab jaam olema. Tegime simulatsioone ja tundus, et kõige õigem, kui jaam oleks ratastel – kaubik sõidab kaubaga piirkonda, kus robotid liiguvad ja kaup pannakse robotitesse,” lausus Starshipi ärijuht Allan Martinson.

Kas detsembris või jaanuaris – Martinson ei mäleta, millal täpsemalt –, kui Starship Mercedese inimestega kokku sai, selgus, et sakslastel on huvitavaid ideid. Nimelt on Mercedeses tööl grupp, mis tegeleb tuleviku transpordisüsteemidega. “Mõlemal klikkis kohe,” meenutas Martinson Mercedesega ühise keele leidmist. “Kindlasti ei olnud nii, et oleksime Mercedese ukse taga haledasti kraapinud.”

Mercedes-Benz Vansi juht Volker Mornhinweg sõnas, et nad näevad kaubarobotite töö arendamises suurt tulevikupotentsiaali. Robovani loomine on tema hinnangul kindel viis, kuidas kaupade kohaletoimetamist tõhusamaks muuta.

Lihtsalt kirjeldades on Starship ja Mercedes selle aasta hiliskevadest arendanud kaubikut Robovan, millest saab kaubarobotite uus kodu. Furgoon võtab kauba peale, viib robotid kohale, kaup laaditakse kolme-nelja kilomteeri raadiuses liikuvatesse robotitesse ja saadetakse teele. Robovani kasutamine peaks pakkide kohaleviimise aega lühendama ning ka loodusele leebem lahendus olema kui kaubaautoga ühest kohast teise sõitmine. Üheksatunnise vahetuse jooksul peaksid kullerfirmad suutma Robovani ja roboteid kasutades kohale toimetada 400 pakki praeguse 180 asemel.

Robovani esimest prototüüpi esitletakse täna. Päristoote valmimine vajab aga veel aega. Starshipi roll on arendada roboteid ja vajalikku tarkvara.

“Pidime juurde arendama oma võimekused. Näiteks, kuidas robotid kaubikusse kiiresti sisse ja välja saame. Robotid peavad sentimeetri täpsusega liikuma. Edasi tuleb arendada, kuidas kaubad automaatsemalt robotitesse panna. Sellega tuleb tegelema hakata. Väga palju on tarkvarapoolt,” ütles Martinson. “On asju, millega tuleb tegeleda, aga asja ilu on, et miinuseid me ei näe.”

Kadunud tund

Martinsoni sõnul kaotab läänemaailmas pere päevas ühe tunni, kulutades seda isiklikele sõitudele, näiteks poes käimisele. Pakirobotid peaksid elu lihtsustama. Samuti peaks Robovanil omajagu tööd jaguma, lahendust saab kullerfirmadele müüa.

“Silicon Valleys võtab üks pere päevas vastu vähemalt ühe paki. On palju peresid, kuhu tuleb neli-viis pakki päevas. Erinevate kullerfirmade kaubikud külastavad sama tänavat kümneid kordi päevas. Selles keskkonnas on süsteem, mida ehitame, väga mõistlik. Eestis on kullerikultuur vähearenenud, aga Ameerikas, Inglismaal ja Saksamaal on vastupidi,” ütles Martinson.

Rahast Martinson aga ei räägi. “Eks see kõik läheb maksma, kuid ma ei kommenteeri. Isegi kui ütleksin summa, arvan, et ma valetaks, sest see muutub ajas. Pole selget kolme aasta finantseeringu plaani seljataga,” lausus Martinson, avaldades vaid, et kumbki pool kannab oma arenduskulud ise.

Vastates küsimusele, millised on Starshipi edasised plaanid või mõtted, jäi Martinson sama salapäraseks. “Stay tuned,” kostis ta.

Starshipis on nüüdseks tööl 65 inimest. Neist umbes 25 on testijad, kes robotitega kaasas käivad, jälgides, kuidas robotid toimivad. Juhtimiskeskuses on kohal operaator, nii et kui robot sõidab, on ta ka distantsilt kontrolli all. “Esimestel kuudel oli igasuguseid asju. Robot suri välja või ei suutnud äärekivist üle sõita, kuigi pidanuks. Tänaseks on ta ikka sadu kordi paremaks läinud. Täiesti korralik toode juba.”

Iga päev tahab Starshipis testijana tööd saada vähemalt 10 inimest. Inseneridele on see väga huvitav tehnoloogia, mille kallal töötada, leiab Martinson. Tudengitele on testimistöö põnev vaheldus. “Mis saab tudengile olla lahedam suvetöö, kui käia robotiga linna peal patseerimas. Mu oma poeg, kes on 17aastane, tegi seda suvetööna. Tore noore inimese töö,” rääkis Martinson. Ta lisas, et Ameerikas on testijatena ametis ka Arkansase ülikooli tulevased mehaanikainsenerid ja transpordispetsialistid. “Noor saab reaalse kogemuse tehnoloogiaga ja vaadata ärilist poolt.”

Sarmikad robotid

“Minule ei ole elus keegi nii palju komplimente teinud,” ütles Starship Technologiesi ärijuht Allan Martinson, kui kirjeldas, milliseid kiidusõnu firma arendatud pakirobotid möödujatelt saavad.

“Küsivad, mis see on ja mida robot teeb. Ütlevad, et on armas ja lahe. Olen robotiga sadu tunde linnatänavatel veetnud ning ei ole näinud mitte ühtegi negatiivset reaktsiooni,” rääkis Martinson. “See hulk positiivsust, mida robot inimestes tekitab, oli täiesti ootamatu. See on nii massiivne. Kui minna robotiga Ameerika väikelinna tänavale ja teha üks tiir, on hea tuju garanteeritud.”

Martinson naljatas, et temale on robot juba pereliikme eest. “Vahepeal ööbin temaga samas hotellitoas. Nagu pereliige. Tal on oma iseloomuomadused. Trikid nagu igal tehnoloogial, eriti kui on varajane tehnoloogia. Kogu aeg tuleb välja pisikesi asju, mida peab muutma.”

Robotitega on kohtunud 1,2 miljonit inimest. Testsõite teevad robotid 12 riigi 47 linnas. Kusjuures iga sõidu kohta kirjutatakse raport. Ja ei – ühtegi robotit ei ole üritatud pihta panna, kinnitas Martinson.

Martinson käis hiljuti San Diegos, mis asub Ameerikas Mehhiko lõunapiiri vastas. 99% inimestest küsis, kas mööda tänavat vurav robot on minikülmikuks kehastunud. Küsijad kujutasid vaimusilmas ette, kuidas roboti kaant avades leiab kastist külma õlut. Inimeste fantaasia võib olla väga lennukas, ütleb testijate värske kogemus. “Üks inimene suutis ükspäev küsida, kas see on jahutuskast, kus on laps sees. Ma ei tea, mis selle inimese peas täpselt liikus,” kirjeldas Martinson muheledes.

Ka lastele meeldivad robotid. Tavaliselt teevad nad robotitega heatahtlikku nalja, pahatahtlikkust tuleb Martinsoni sõnul harva ette. “Lapsed ajavad neid taga või embavad. Vaatavad, kas robot jääb seisma või räägib nendega.”

Martinson usub, et eestlased on praeguseks harjunud Tallinnas roboteid nägema. Võtavad asja täiesti rahulikult ning on eestlaslikult ehk veidi tuimadki. Siiski teevad londonlased neile silmad ette. Nimelt sõitis robot Londonis tipptunnil tund aega ümber Waterloo jaama. Robotist kõndis sel ajal mööda umbes 5000 inimest, kellest mitte ükski ei peatunud ega küsinud, millega tegu. “Mida rohkem on linnamiljööd ja inimestel on kiire, seda vähem nad robotit märkavad. See on meie jaoks kõige suurem avastus,” rääkis Martinson.