Äripäev • 29. november 2015
Jaga lugu:

Keskerakonnas võitis minevikuigatsus

Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Edgar Savisaar võitis napilt küll lahingu, aga mitte sõja – sest see käib edasi, ja siin ei ole aeg kindlasti Savisaare liitlane. Savisaare võit on Pyrrhose võit, pärast mida võiks öelda: veel üks selline võit, ja ma olen kadunud.

Kuigi Keskerakonna püsimist opositsioonis on peetud praeguse valitsuskoalitsiooni püsimise garandiks, võib Kadri Simsoni ja tema toetajate lahkumine Keskfraktsioonist tekitada võimuliidu koosseisu ümbermängimise võimaluse. Eeldusel, et Simson ei pea võitluses Savisaarega kättevõidetud poliitilist kapitali kasutamise mõistlikuks võimaluseks järjekordselt oma šansi ootele jääda ja võtab oma toetajad kaasa riigikogu aknaaluste sektsiooni, võib Reformierakond kaaluda toetuse poolest vabalanguses IRLi vahetamist Simsoni ja tema toetajaskonna vastu.

Selle variandi vastu räägib aga keskerakondlaste ideoloogiline lähedus sotsidega, mis oleks muudatusi mittesallivale Reformierakonnale tülikas: soleerima kippuva Jevgeni Ossinovskiga on tüli niigi küllalt. Simsoni ja tema kaaslaste toel oleks küll võimalik neutraliseerida IRLi soov saata Juhan Parts Euroopa kontrollikotta ja viia võiduka lõpuni kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine, ent Simsoni mänguvõtmisega tuleks lauale ka Keskerakonna muu agenda, mis Reformierakonda ei vaimusta.

Simsoni valikud

Savisaare võidurõõmu kahandaks tema juurest plehku pannud Simsoni toetajate valitsusse pääsemine kindlasti. Peaministri ametit võib Savisaar küll igavaks nimetada, ent tema võimuambitsiooniga mehele on rahuldumine Tallinnaga siiski vaid aseaine, millega tuleb leppida suurema võimu kättesaamatuse teadmises.

Kui Simson peaks aga jääma väljendatu juurde, et ta ei lahku Keskerakonnast, siis teevad Savisaare toetajad tal elu põrguks. Läbielatud võimu kaotamise hirmu, mis esimest korda oli nii suur, et ajas oma meediaväljaannetes käivitama nõukatraditsioonegi ületavat demagoogia tulevärki ja mobiliseerima kõik oma truud alamad musti võtteid kasutavasse kampaaniasse, ei anna Savisaar andeks.

Savisaar ei saa küll võtta Simsoni Keskfraktsiooni juhi kohta (muidu ta oleks seda juba teinud) ega hävitada Simsoni toetust väljaspoolt Tallinna (see jääb ikka alles), kuid ta saab teha seda, et järgmistel valimistel tõstetakse Simson parteinimekirjas lootusetule positsioonile.

Savisaare tõotatud maa

Savisaare püsimajäämine Keskerakonna esimehena on minevikunostalgia elujõulisuse tõend. End Rahvarinde loojana ja IME ühe algatajana Eesti ajalukku kirjutanud mehe poliitiline karjäär iseseisvas Eestis on pärast paariaastast peaministrikarjääri kulgenud langevas joones. Teda on saatnud pidevad skandaalid ning tänaseks on alates 2007. aastast Tallinna linnapea ametis Savisaar altkäemaksu võtmise kahtlustusega kriminaaluurimise raames linnapea ametist kõrvaldatud.

Väärikaks lahkumiseks sobilikke hetki on Savisaare karjääris olnud mitu, ent alati on Savisaar eelistanud iseenda võimuambitsiooni erakonnale, mida hoiab pantvangis teadmisega, et tema juhtimisel see kunagi valitsusse ei pääse. Plaaniga lahkuda vaid jalad ees asetub Savisaar ühte ritta nõukaaegsete peasekretäridega.

Iseenda võrdlemine Moosesega võib küll Savisaare religioosse kalduvusega valijaid kõnetada nagu ka ekslik ettekujutus, et tema selja taga ongi rahvas, pöördub paratamatult bumerangina tagasi. Mooses ise mäletatavasti tõotatud maale ei jõudnudki.

Jaga lugu:
Hetkel kuum