Ühtne haridussüsteem teeb rikkaks

Vanuses 3–5 eluaastat omandab laps kõige lihtsamalt uusi keeli. Lasteaiast alguse saavad ja koolis jätkuvad võrgustikud ja eesti keele oskus lõhuvad klaaslaed nii kõrghariduse omandamisel kui ka tööturul. Loodetavasti õnnestub siis venekeelne elanikkond mingi aja jooksul tuua ka Eesti meediaruumi. Mitmekeelsus (eesti, vene, inglise keele oskus) võib osutuda hoopis trumbiks tööturul, ka eestlaste jaoks. Kindlasti tuleb eraldi läbi arutada Ida-Virumaa üleminek ning ilmselt on vaja ka ingliskeelset õpet vähemasti Tartus ja Tallinnas, et siia sõitnud tippspetsialistid saaksid oma lapsed panna rahvusvahelisse kooli. Samas ei muuda see asja põhiolemust.

Nii viimane rahvaloendus kui ka hiljuti valminud integratsioonimonitooring näitavad lõimumise positiivseid suundumusi. Näiteks 2011. aasta rahvaloenduse andmetest ilmneb, et mida nooremad on inimesed, seda suurem on teisest rahvusest inimeste seas Eesti kodanike osakaal. Sama on keeleoskusega. Nii saab teha selge järelduse: ühtsus ühiskonnas suureneb ning seda eriti noorte osas. Iseseisvas Eestis sündinud ja koolis käinud kolmandat põlve Eestis elavad noored oskavad valdavalt eesti keelt ja on valdavalt Eesti kodakondsed.

Edu mitmes lõimumisvaldkonnas ei ole suurendanud siiski Eesti ühiskonna ühtsust kahes võtmevaldkonnas: eluaseme- ja tööturul. Veelgi enam, lõhed isegi süvenevad. Hiljuti läbiviidud rahvusvahelisest võrdlusuurimusest selgub, et Tallinnas kasvab ruumiline ebavõrdsus jõukamate ja vaesemate inimeste vahel kiiremini kui ühegi teise Euroopa riigi pealinnas. Jõukamad kolivad ära Tallinna n-ö mägedelt ning loovad omale kodu kas kesklinnas (kesklinnastumine) või Tallinna ümbruse nn kuldse ringi valdades (valglinnastumine). Veelgi enam, Tallinna elamuturg kihistub üha enam mitte üksnes jõukuse, vaid ka rahvuse alusel ning need kaks suundumust kattuvad omavahel üha enam. Kesklinnastumine ja valglinnastumine on üheaegselt jõukate projektid ja eestlaste projektid. Venekeelne elanikkond on jäänud mitmel põhjusel tugevamalt kinni Tallinna mägedesse kui eestlased. See on harjumuspärane keskkond, paljud sõbrad ja tuttavad on lähedal, olemas on rahvuspõhine taristu (eelkõige venekeelsed lasteaiad ja koolid) ja rahalised võimalused on väiksemad.  

Elukohtade eristumine on omakorda tingitud sellest, et kihistumine on suur ka tööturul. 2011. aasta rahvaloenduse andmetest selgub, et eestlaste ja vähemuste ametialane jaotus erineb diametraalselt. Juhtide ja tippspetsialistide seas on üleesindatud eestlased ning lihttööliste seas mitte-eetlased. Kui vaadata muutusi ajas, siis on pilt muutunud isegi halvemaks. Viimase 15 aasta jooksul on teisest rahvusest juhtide ja tippspetsialistide osakaal vähenenud, samas aga lihttööliste seas suurenenud. Bank of America värske inimtööjõudu puudutava tulevikuarengute raporti kohaselt võivad robotid järgneva 20 aasta jooksul ligi pooled kõigist olemasolevatest ametitest üle võtta ning kõige vähem puudutab see juhte ja tippspetsialiste ja kõige enam lihttöölisi.

Seega vaatamata positiivsetele arengutele teatud lõimumisvaldkondades on Eesti ühiskonna ühtsusega ja selle kaudu edukusega seotud probleemi tuum teiste rahvuste esindajate madal ametialane positsioon, olenemata viimaste haridustasemest või lõimumise edukusest. Kui puudub ametialane edukus, siis on sissetulekud väiksemad ning järelikult on paratamatud ka erinevad võimalused kodu ostmisel. Tagajärjeks jõukusel ja rahvusel põhinev Eesti süvenev kihistumine.

Värske integratsioonimonitooringu kinnitusel mõjutab edukust tööturul hea haridus, töökus, eesti keele valdamine ning sotsiaalsed sidemed. Me ei ole näinud uurimusi, mis tõestaksid, et venekeelne töötaja oleks vähem töökam kui eestlasest töötaja. Järelikult jõuamegi haridussüsteemi juurde. Süsteemi põhiolemust ei ole senised koolireformid muutnud: Eestis elavad noored sorteeritakse varakult emakeele alusel erinevatesse lasteaedadesse ja koolidesse ehk sotsiaalsetesse süsteemidesse, mis omakorda seob erinevalt toimivateks tervikuteks eesti- ja venekeelsed sotsiaalsed võrgustikud. Noorte sorteerimine erinevatesse koolidesse mõjutab väärtushinnangute kujunemist, sotsiaalseid sidemeid (ka meedia tarbimist) ja edasist kooliteed. Kui vaatame eestlaste ja vähemuste jagunemist haridustasemete lõikes, siis ainult venekeelne haridus põhjustab ka teatud klaaslae edasise haridustee jätkamisel. Eesti tööjõu uuringu andmetel on tööealise elanikkonna hulgas kõrgharidusega venekeelsete elanike osakaal vähenenud 18 aastaga 33%-lt 26%-le.

Kui visioon ja eesmärk on sõnastatud, siis saab hakata koostama tegevuskava, alates õpetajate ettevalmistamisest kuni koduste tugisüsteemideni peredes, kus vanemad ei suuda laste eesti keeles õppimisele pakkuda piisavat tuge. Kindlasti rikastab nii vene kui ka teiste rahvuste kultuur Eesti ühiskonda ja vaja on mõelda mehhanisme, mis aitaks Eesti elanike rahvuslikke identiteete säilitada paralleelselt ühtse haridussüsteemi loomisega. Kui jääme aga kinni praegusesse olukorda ning loetleme vaid lõputuid tegureid (sh rahvusvahelised kohustused), mis takistavad ühtse süsteemi loomist, peame leppima vene emakeelega inimeste kehvema positsiooniga eluaseme- ja tööturul ning seeläbi jõukuse ja rahvuse põhiselt sügavalt kihistunud Eestiga.

Autor: Tiit Tammaru ja Raul Eamets