Harry Tuul • 1. detsember 2015 kell 6:00

Eestit põlgav erakond

Savisaar Keskerakonna kongressil.  Foto: Andres Haabu

On harjumatu kuulda nii palju vaenu Eesti riigi suhtes, kui viimasel ajal kostub Keskerakonna meediast ja äsja lõppenud kongressilt. Enamgi, põlgus Eesti seaduste ja riigikorra vastu kirjutati lausa partei põhikirja, kirjutab Äripäeva uudistetoimetaja Harry Tuul.

„Meie kavandatav põhikirja muudatus seob lahti Keskerakonda kuuluvuse Eesti õigussüsteemist. See on tsiviliseeritud umbusaldusavaldus Eesti Vabariigi prokuratuurile, kapole ja kohtuvõimule. Me ei usalda neid, sest oleme näinud neid tegutsemas,“ ütles Eesti suurima erakonna juht oma kõnes parteikaaslastele. Ta pidas silmas, et kriminaalkorras karistatud inimesed võivad edaspidi erakonda kuuluda.

Aga kõnes on teisi kõnekaid allhoovusi. Ilmselt teadlikult on Edgar Savisaar ajanud segamini parteide võitluse poliitilise võimu nimel ning selle kõrval kehtiva põhiseaduse, mis näeb ette võimude lahususe seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks muuhulgas justnimelt selleks, et politiseerumist vältida. Tema kõnes on aga viha poliitkonkurendi vastu segamini vihaga kogu riigikorra vastu. Sama teeb keskerakondlik meedia viimastel nädalatel sisuliselt päevast päeva, olgu see Kesknädal, Pealinn või Tallinna TV.

Kindlasti võib kõigis kolmes võimus leida vigu või möödalaskmisi. Muidugi võib neid ka kritiseerida. Kuid see ongi demokraatia. Vähendada eksimusi ning samal ajal omada õigust nendele viidata, neist õppida ja neid parandada. Eesti riigikorda pole ükski tipp-poliitik nii otsekoheselt kahtluse alla seadnud. Jah, on arutatud pisimuutusi nagu presidendi ametikoha kaotamine või sidumine peaministri ametiga, kuid mitte kapitaalremonti, mis muudaks Eesti riigi alustalasid.

Edgar Savisaare sõnadest jääb kõlama sõnum: me loome ise oma õiguse ja õigluse. Seepärast võib järeldada, et nende sõnade hoovus on sügavam kui solvumine või paljas poliitretoorika. Nendest õhkub ka põlgust ja viha. Silme ette kerkib pilt pronksiööst, kui mässavad noored hüüdsid seadusi trotsides ja hullusäde silmis „Eto naše“. Sarnaselt nende noortega tunneb Savisaar end Eestis võõrandunult. Ebamugavalt. Ta tunneb, et tal ei ole õiglast või õiget kohta. Ta ei usu, et tal on sellises Eestis tulevikku. Neid inimesi, kes nii tunnevad, on palju rohkem kui vaid Savisaar ja tema jüngrid.

Just seepärast on mul väga kahju. Mitte ainult Edgar Savisaarest ja neist inimestest, kes kuuluvad tema erakonda, mis järjepidevalt levitab põlgust Eesti riigi vastu. Vaid meist kõigist. Sest me oleme kaasteelised. Sest see on osa tänasest Eestist.

Hetkel kuum