Läbikukkunud majandus: vaesus, töötus, ebavõrdsus

Nobeli preemia pälvinud majandusteadlane professor Milton Friedman oli liberaalse vabaturuideoloogia isa ning ideoloogia maaletoojana on meie ajalukku läinud Mart Laar peaministrina. Cato instituut andis Mart Laarile Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest 2006. aastal. Laar on ise tunnistanud, et Friedmani teos Free to Choose („Vabadus valida“) oli ainuke majandusteaduslik raamat, mida ta oli lugenud, kui ta 1992 peaministriks sai. Ta võttis täiesti omaks Friedmani ideed erastamise, proportsionaalse tulumaksu ja vabakaubanduse kohta ning tegutses selle poliitika elluviimiseks. Friedmani auhinna vastu võtnud Laar oli uhke, et Eestis sai näidatud Friedmani ideede paikapidavust.

Friedman ise oli selleks ajaks hakanud nägema probleeme oma doktriinis ning 2003 (ta suri 2006) tunnistas, et oleks ta tulemusi ette näinud, ei edendaks ta nüüd oma doktriini nii jõuliselt kui varem. 2008 varises kokku Friedmani ja tema Chicago koolkonna ideoloogiale ehitatud majandus, mille tagajärgedega tegeletakse tänapäevani. 

Stiglitz soovitab valed maha jätta

Tagajärg on majandus, kus rikkus on keskendunud väheste kätte ning vaesus ning töötus vaatab näkku. Ebavõrdne sissetulek on domineeriv teema. Eesti ei ole selles osas mingi erand, sest oleme seotud globaalse majanduspoliitikaga. See olukord ei riiva üksnes moraalseid väärtusi, vaid on ka ohtlik, sest ajalugu näitab, et inimeste kannatus võib viia rahutuste ja sõdadeni.

Majandusliku olukorra parandamiseks arvab Stiglitz vajalikuks maha jätta vale ja ajale jalgu jäänud usk, et regulatsioon ja maksud pärsivad ettevõtluse võimalusi ja majanduslikku kasvu. Ta toob näiteks, et kõrgendatud maksud, suure sissetulekuga inimeste eelistamise lõpetamine ja maksumäära rafineerimine vähendaks tahet koguda lõputult palju rikkust, kuna see oleks siis kõrgelt maksustatud ja sellest ei oleks võimalik kõrvale hiilida. 

Stiglitzi agenda sisaldab eesmärkidena ka täielikku tööhõivet, investeerimist avalikku infrastruktuuri, paremat ligipääsu finantsteenindustele, tervishoiule, laste hooldusele, puhkusele ja soodsamaid võimalusi ametiühingutele pidada läbirääkimisi tööandjaga.

Lõppude lõpuks tuleb ikka küsida iseendalt, kelle huvides majandustegevus meil toimub. Mõelgem selle üle.