Vaesus on sinu peas

Mu sõber on luuletaja. Sellest ajast peale, kui ta palgatööst loobus, on ta pidanud vastama küsimusele, kuidas ta ometi ilma kindla sissetulekuta nälga ei jää. Antud selgitused pole küsijatele eales kõlvanud.

Ettekujutus, et luuletaja peab tingimata vaene olema – või kui ta vaene olla ei taha, siis peab tema oma leiva palehigis välja teenima nagu iga teine – on nii valdav, et mu sõber on loobunud seletamast. Vastata küsimusele, kuidas sa oma leiva välja teenid, et ma ei teenigi leiba, tundub inimestele ülbe – ja kui lisada, et ma leiba ei söögi, läheb küsijatel juhe täiesti kokku. Ja kui veel asi naljaks keerata ja öelda, et ma söön leiva asemel saia, on inimesed valmis ütlejal pea maha lööma nagu Marie Antoinette’il (kes, tõsi, kaotas oma küll teistel põhjustel kui see ajalukku läinud soovitus).

Ettekujutus, et raha on võimalik saada ainult palgatööga, on niivõrd visa kaduma, et kõik need, kes selleta hakkama saavad, on palgasaajate meelest muiduleivasööjad või petised. Muide, mu sõbral pole osaühingut. Tasu oma teoste, nende teistes keeltes ilmuvate tõlgete ja esinemiste eest saab ta tavalise honorarina.

Selleks, et talle sobival viisil elada ja luua, pidi mu sõber omas peas mitu asja ära muutma. Esiteks teadvustas ta endale, kes ta on ja mida ta päriselt teha oskab ja tahab. Teiseks teadvustas ta endale, et raha on võimalik saada ka teisiti kui palgatöö eest. Kolmandaks teadvustas ta, et kõige õigem on olla see, kes ollakse, ja saada raha selle eest, mis sul iseeendana teistele anda on.

Selleks oli vaja päris palju julgust, mida enamikul inimestel ei ole. Veel rohkem julgust on vaja selleks, et unustada need kuulsad eesti rahva aru kujundavad vanasõnad. Kes ei tööta, see ei söö. Sea suu sekki mööda. Ja muidugi tuli kõrvale tõsta ka piiblist pärit, samuti eestlast tugevasti vorminud uskumus, et leiba tuleb teenida palehigis.

Intervjuudes küsitakse mu sõbra käest alati, kuidas ta „ära elab“, kui ta „leiba ei teeni“. Luuletamist tööks ei peeta – ei pea isegi suur hulk neist, kes ise tekste kirjutavad. Ja vaevalt ongi luuletamine ja loomine laias mõttes töö nagu iga teine. Higi ei valata, mingit rügamist pole silmaga näha, kella vaatamisest pole kasu, sest töötunde ei saa kokku lugeda. See on töö, mis polegi töö – vähemasti mitte selles mõttes, mida harilikult tööks peetakse.

Ometi on mis tahes loomine üsna sarnane sellega, mida teeb luuletaja, ja selles mõttes võiks Eesti edulugu edeneda palju kiiremini, kui sugeneks mõistmine, et ongi olemas töid, mis „polegi tööd“. Nõnda nagu luuletaja loob mitte millestki midagi, teeb seda ka ettevõtja, kelle äriidee muudab maailma. Palgatööst loobumiseks peab ettevõtjagi omas peas ära tegema needsamad muutused, mida tegi mu sõber luuletaja.

Mõlemad peavad otsustama, et ei sea suud sekki mööda. Nad peavad olema valmis palgatöötajate kõverateks pilkudeks, sest korralik inimene teeb tööd ometi üheksast viieni ja näeb sealjuures kindlasti vaeva. Muide, luuletajagi võib vaeva näha, ettevõtjast rääkimata. Aga võib ka mitte näha. See on põhimõtteliselt alati vaba valik: kas teha oma asja vaeva ja valuga või rõõmu ja lustiga. Lihtsalt seda teist võimalust ei kipu inimesed aktsepteerima, sest suuremale hulgale on see kättesaamatu. Päriselt on siiski nii, et kui inimene teeb seda, mida ta armastab, siis teeb ta seda ilma vaevata.

Mind on sageli hämmastanud, kui kergesti inimesed endale sõnadega tulevikku ennustavad. Ma püüan, ütlevad nad. See tähendab enamasti, et nad ei usu sellesse, mida teevad – või kavatsevad seda üleüldse mitte teha. Nad ütlevad, et on vaesed, isegi siis, kui nad seda sugugi pole. Tean vaeseid ajakirjanikke, vaeseid õpetajaid, filosoofe ja vaeseid üksikemasid ja neid, kes on vaesed selle pärast, et nad elavad maal. Ja loomulikult tean ma vaeseid pensionäre, kes on vaesed peamiselt selle pärast, et nad on otsustanud seda olla.

Kui inimene on otsustanud vaene olla, siis ei saa keegi talle seda keelata. Kui neile öelda, et vaesus on nende peas, siis saavad nad enamasti tigedaks. Elu on olnud ebaõiglane, kogu püüdmisest ja pingutamisest pole küllalt kasu olnud. Riik on paha ja tööandja on ahne. Vaesus on vaimne seisund – selle väljaütlemise eest võidakse maha lüüa.

Muide, kas buda munk, kelle päevase toidu moodustab peotäis riisi, on vaene? Kas joogi, kellele lääneliku arusaamise kohaselt mingit vara ei kuulu, on vaene? Kas seljakotirändur, kelle kogu maise vara moodustabki see, mis kotis, on vaene? Ilmselt mitte. Arusaamine, et isegi vara puudumine ei tee veel vaeseks, on keskmisele lääne inimesele täiesti arusaamatu asi.

Kui eestlane ei taha vaene olla, siis tuleb tal ilmselt muuta oma arusaamist tööst ja rikkusest. Luuletaja, kes on keeldunud katusekambris külmetamast ja kohmetanud sõrmedega hingevalu paberile valamast, on hea eeskuju kõigile ettevõtlikele inimestele, kes võiksid olla valmis oma mis tahes liiki loomingu eest väärilist tasu saama ja sealjuures veel takkapihta rõõmsad olema.