Majanduskuriteo ohvri kadalipp

Majanduskuritegude uurimise tahe ja võimekus on olnud suur probleem läbi taasiseseisvusaja. Kahetsusväärne ning klientidelt sageli riigi suhtes sapiseid kommentaare esile kutsuv on menetluskadalipp, kus majanduskuriteo kohta esitatu suhtes tuleb prokuratuurist äärmiselt kõrge tõenäosusprotsendiga vastus, et tegemist on tsiviilvaidlusega ning sellega ei tegeleta, kuigi advokaadi kaudu prokuratuuri poole pöördudes on sageli püütud ära teha kogu võimalik õiguspärane tõendite kogumise töö, et asjaolud võimalikult selged ja etteheited tõendatud oleksid.

Järgneb kohustuslik etapp riigiprokuratuuris, mille vastus ei erine tihti ringkonnaprokuratuuri keelduvast seisukohast. Alles kolmandast astmest ehk Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumist saabub seisukoht, et kaebaja väited väärivad tähelepanu ning menetlust tuleb alustada. Nii on menetluse alustamiseks lisaks eelnevale kodutööle kulunud mitu kuud ning ohtralt raha õigusnõustamisele. Seejärel laekub uurimisalluvuse määrus. Ja seejärel sageli aastate pikkune vaikus. Ja seejärel saabub üpris sageli menetluse lõpetamise määrus, kuna mõistlik menetlusaeg sai läbi ja väidetav kuritegu aegus.

Majanduskuriteo mõju maksumaksjale

Mõistan, et riigi ressurss on napp ning rahva õiglus- ja turvatunde seisukohalt on oluline lahendada sellised kuriteod, mis meid kõiki vahetult puudutavad. Samas on äärmiselt lühinägelik arvata, et pikemaajalises perspektiivis ei mõjuks õiglustundele ning äri- ja õiguskultuurile see, kui pahategijais süveneb karistamatuse tunne.

Kui pisisulist pahategija lööb katki autoklaasi, on kannatanul poolteist päeva nikerdamist ja paha tuju, ent mõju nii kannatanule vahetult kui majandusele enam-vähem olematu. Ent kui väikese või keskmise suurusega ettevõtjale jääb pahatahtlikult võlgu tema äripartner, on kannatanu sundviskes – end tuleb ikka ära elatada ja töötajatele palka maksta. Järgnebki lumepalliefektina kokkuhoid. Sageli hakatakse nikerdama maksudega ehk kahju saab seesama riik kui maksukoguja. Lisaks süveneb pettumus süsteemis, kuna pole lootustki, et ilma ressurssinõudvat õigusvaidluste kadalippu ette võtmata oleks võimalik pahategijalt midagi tagasi tuua.

Soovitan õigustegutsejana ja palun kodanikuna majanduskuritegudega tegelemine prioriteetide tasandil oluliselt ettepoole nihutada. Eesti on ettevõtluskeskkonnana oluliselt ihaldatum paik, kui majanduslikku laadi uputamised ei ole uppuja enda asi. Sageli piisab mingi valdkonna prioriteetsuse sõnumi edastamiseks põhimõtteliselt ja metoodiliselt menetletud juhtumitest, millega antakse ühiskonnale signaal ja seda arvestatakse. Neid ei pea olema palju. Küsimus ei olegi kõige kriminaliseerimises, vaid pisut kriitilisemas ja komplekssemas analüüsis juhtorgani liikmete vastutuse, vara tagasivõitmise reaalse teostatavuse, füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise jne asjus.

Olen kindel, et tõenäoliselt ei kordu aastaid tagasi oma praktikas kogetud juhtum, kus raamatupidamise ebarahuldava korraldamise alusel, kus pahalastest juhatuse liikmed olid nimelt hävitanud kogu raamatupidamise, kriminaalmenetluse algatamisest keelduti, kuivõrd avaldusega koos polnud esitatud raamatupidamisdokumente.