Me suretame maapiirkondi

Kesk-Eesti väikses alevikus üles kasvades nägin, kuidas mitu ümbruskonna küla ja alevikku välja suri. Töötama hakati suuremates kohtades, kohalikud töökohad hääbusid ning koolid, lasteaiad ja raamatukogud suleti. Sellised pooleldi paratamatuid protsesse tulumaksu jaotumise ümbermängimine ei päästaks, sest probleem on sügavam. Näiteks Paide linnast, mida kunagi võis pidada uhkusega Järvamaa keskuseks, on muutunud piinliku võimuvõitluse näitemängu pärusmaaks. Etendus pole aga tasuta – piletihind läheb energia arvelt, mida võiks kulutada linna arendamisele.

Selleks, et väiksemad omavalitsused hinge ei vaakuks, on ennekõike vaja värsket verd, uuendusmeelsust ja aktiivset pealehakkamist. See kõlab loosunglikult, kuid on tõsi. Väikelinnade ja –asulate probleem on harjumus teha asju nii, nagu on neid alati tehtud. Otsustavatel kohtadel istuvad aastaid ühed ja samad näod. Minu tutvusringkonnas on mitu noort, kes on suure hurraaga kohalikele omavalitsustele peale lennanud, ent neid kas pole omaks võetud, nad on ise mõne aja pärast loobunud või on oma otsa ringi keeranud ja hakanud samas suunas ujuma, kuhu kõik teisedki. Uuendused jäävad tulemata.

Vaene vaesemaks

Haldusreform on vajalik ja me peame maapiirkondadega tegelema, et nad ei kaoks. Mul ei ole usku, et tulumaksu jaotumise on selleks õige viis. Valitsuse otsus toetada ettevõtjaid, kes loovad Ida-Virumaal töökohti, hüvitades neile aasta jooksul 50% töötajate brutopalgast on juba mõne nädalaga näidanud, et see võib töötada. Praeguseks on tulnud uudiseid, et ettevõtjad on huvitatud Ida-Virumaale viima tootmisüksusi, mis vajaksid sadu töökäsi. Meede on konkreetne ja motiveerib. Tulumaksu jaotumise muutmine teeb vaesed vaesemaks ja rikkad jõukamaks. Tulemust otsiks aga tuletikuga taga.