Välisspetsialistid ootavad järjekorras

Eesti areng on jõudnud kohta, kus panused on suuremad kui kunagi varem. Võimalus on jätkata arengut ja olla avatud, demokraatlik, tehnoloogiarikas, sotsiaalselt sidus heaoluühiskond või jääda suletud ääremaaks ja minna paratamatu demograafilise hääbumise teed, mille kiiruse ja tähtaja otsustavad teised. Välismaalase kõhklus Eestis pakutava ingliskeelse hariduse kvaliteedi ja saadavuse kohta peab kaduma ja muutuma otsustavaks argumendiks siia tööle tuleku kaalumisel.

Eesti start-up-kogukond kohtus hiljuti ettevõtlusministri Liisa Oviiriga ja terava probleemina tõstatus ingliskeelse üldhariduse kättesaamatus Eestis. Lähituleviku pingutused on olulised, aga keskenduda tuleb ka probleemi kõrvaldamisele viisil, et sellest saab võimalus, ja luua lahendus, mis skaleeruks sadade või tuhandete ingliskeelsete koolikohtade loomisele vastavalt nõudluse kasvule.

Eestil on kõik võimalused kujuneda ligimeelitavaks sihtriigiks kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele. See on ka praegu siin elavate Eesti inimeste huvides, sest tõendatult loob üks kõrgelt kvafitseeritud töötaja majanduses mitu töökohta juurde, mis omakorda aitab majandusel kasvada. Lisaks huvitavale tööle hindavad siia kolivad inimesed füüsilist ja vaimset turvalisust, tervishoiu kättesaadavust ja kvaliteeti ning haridussüsteemi võimekust anda peres kasvavatele lastele konkurentsivõimeline haridus.

Need vajadused kattuvad otseselt juba Eestis elavate inimeste vajadustega, kuid kui üldine turvalisus ja ligipääs tervishoiuteenustele on välismaalasele olemas, siis ei ole meil piisavalt ingliskeelseid koolikohti või on nende hind äärmiselt kõrge.

Raske löögile pääseda

Praegu saab inglise keeles õppida Eesti Rahvusvahelises Koolis, Tallinna Euroopa Koolis ja mõne üldhariduskooli juurde loodud IB-õppekava järgivas klassis. Rahvusvahelise kooli õppemaks küündib 16 000 euroni aastas, Euroopa kooli ukse taga on hoolimata 3000–4000 eurosest õppemaksust järjekord ning võimalus saada koolikoht mainitud IB-õppekava järgivates klassides üldhariduskoolis mõnekuulise etteteatamisega on olematu. Probleem on üha enam takistuseks meie ettevõtete arengus, sest nad ei saa palgata vajalikke inimesi.

Start-up-ettevõtetes on praegu veerand töötajatest välismaalased. Start-up’id arenevad jõudsalt ning paljud töötajad on noored, kellel pere veel loomata, ja nad ei põrku ülal mainitud probleemiga. Samas on osa ettevõtteid jõudnud faasi, kus tuleb palgata ka suurema kogemusega inimesi, sest paljud ettevõtted on saanud lisarahastust, millega üldjuhul kaasneb näiteks ka kogemustega juhtide kaasamine väljaspoolt. Eesti idufirmadele on iseloomulik kohene rahvusvahelistumine ja tooteid/teenuseid arendatakse üleilmsete ambitsioonidega. Nende ellu viimiseks on aga vaja ka üleilmset kogemust.

Eestis loodud idufirmad on kolinud osa funktsioonidest välismaale ja välismaal loodud eestlaste start-up’id on laienenud Eestisse. Mõlemal juhul on siiski suur osa eriti just tehnilisest arendusvõimekusest Eestis ja see kasvab endiselt.

Riik on viimase kümne aastaga ära teinud palju, mis puudutab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu ladusat kaasamist Eestisse. Välismaalaste seaduse pidev areng ja kohanemisprogrammi loomine on teema delikaatsust arvestades olnud pidevad sammud õiges suunas. Veel enam, 2015. aastal käivitati ka Work in Estonia programm, mille kaudu on Eesti vastu huvi tuntud juba kümneid tuhandeid kordi ja ka ligi 100 inimest on leidnud Eestis töö.

Siiski, Work in Estonia laadne programm on olnud Põhjamaades normaalsus juba pikemat aega ja mindud on kaugemale. Expat’e (Expatriat’e) teenindavad omavalitsused ja riiklikud programmid koostöös.

Nõudlus kasvab

Kuigi info Eesti võimetusest pakkuda ingliskeelseid koolikohti on laialt levinud diplomaatilises korpuses ja suuremates rahvusvahelistes ettevõtetes, on teistest teguritest tulenevalt nõudlus ingliskeelsete koolikohtade järele kasvav ning pole üksnes siia tulevate välismaalaste probleem. Eestisse naasevad eestlased on kogenud põhjendamatut keerukust laste haridustee jätkamiseks ja kasvav hulk peresid on selle tõttu lükanud edasi oma tagasituleku. Keegi ei oska täpselt öelda,  kui mitu kõrgelt kvalifitseeritud töötajat on jäänud välismaalt tulemata just selle tõttu, et pere kohanemine on raskendatud. Olen olnud tunnistajaks kümnetele juhtumitele. Samuti on kasvav hulk Eesti vanemaid otsutanud, et nende lastest saavad maailmakodanikud ja näevad, et oluline roll selles on üldhariduse omandamine teistest rahvustest ja kultuuridest õpilaste kõrval. See siiski ei tee nendest vähem eestlasi. Pigem võib öelda, et nende lähtepositsioon kooli lõpetamisel maailmas hakkama saada on parem ja see on Eestile hea.

Kas 10 000 ingliskeelset koolikohta 10–15 aasta perspektiivis on utoopia? Eesti üldhariduskoolides on praegu 137 000 õpilast, 5 aastat tagasi oli neid 150 000, 10 aastat tagasi 190 000, 15 aastat tagasi 224 000. Haridussüsteemi võimekus kahanevate numbrite juures taset säilitada ja nii hästi hakkama saada on olnud imetlusväärne. Kümneid koole on suletud, gümnaasiumitest on tehtud põhikoole, ümberkorralduste käigus on tehtud uusi munitsipaalkoole ja loodud erakoole. Kogu kutsehariduse tehniline baas on tundmatuseni muutunud ja kõikides ülikoolides leidub nii uusi hooneid kui ka rahvusvahelisi programme. Sarnast tõhusust ja otsustavust tuleks nüüd kahanemise haldamise asemel hakata rakendama uue loomisel.