Riiklik monopol nõuab eluõigust

Õnnetus nimega Riigi Kinnisvara AS sai alguse juba 15 aastat tagasi. Tõsi, veel enne oli õilis idee. Koondada riigi kinnisvara ja hooldus ühte, et hoida kokku kulusid ja pakkuda paremat teenust. Kuigi algne mõte oli, et sellisest moodustisest peaks saama sisuliselt mittetulundusühing ehk sellest tõuseb kasu, siis töö käigu selgus, et Euroopa Liit ei luba seda ning Riigi Kinnisvara AS peab tegutsema n-ö turutingimustel ehk teenima kasumit. Nii saigi loodud nn ettevõte, mida riik eelistab, soodustab ja kuhu suunab oma tellimusi.

See on vundament, millele loodi täies mahus riigile kuuluv ja maksumaksja rahast toituv Riigi Kinnisvara AS. Tänaseks on sellest kujunenud riigiasutustele ja ametitele tülikas, paindumatu ning kulukas monopol, kes dikteerib tingimusi. Ilmekas on selles valguses Eesti Päevalehes ilmunud artiklisari, mis paljastas riigiasutuste rahulolematuse, sest pidevalt tõusevad küll hinnad, kuid mitte kvaliteet, ning riigifirma juhtkonna üleoleva suhtumise oma klienti. Jutt turumajandusest, konkurentsist ja efektiivsusest kipub olema butafooria. 

Riigi Kinnisvara AS tegeleb sisuliselt plaanimajandusega. Igal aastal esitatakse riigiametitele arve, mis omakorda sisuliselt automaatselt kirjutatakse sisse ka riigieelarvesse. See on reeglina rida, millelt ei ole võimalik kokku hoida ega säästa näiteks selleks, et maksta politseinikule või vanglaametnikule kõrgemat palka. Riiklik aktsiaselts teeb plaani ja maksumaksja tasub selle vastuvaidlematult kinni.

Või teistpidi ja piltlikult, kui eraettevõte peab pingutama, et kliendilt ehk tarbijalt raha kätte saada, siis riigitellimusi täitev riigifirma peab veenma poliitikuid (ja mitte kliente), et nad on olulised ja vajavad raha juurde. See on fundamentaalne viga, mida juhivahetus või organisatsooni peenhäälestamine ei paranda.

Riigimajandamise loogika pahupoole võttis hiljuti aga ilmekalt kokku transpordiettevõtja Hugo Osula. „Kui teenusepakkuja ei pea kogu oma energiat, tähelepanu ja nutikust suunama sellele, et klient tarbitud teenuse kinni maksaks, siis suunab ta oma tähelepanu sellele, et poliitikutele selgeks teha, et raha on sinna rohkem vaja. See ongi lihtne loogika. Tavaliselt on riik pidanud hakkama doteerima neid valdkondi, kus ta on teinud strateegiliselt valesid otsuseid või kus on hinnasiht absoluutselt valeks osutunud.“