Surnud mis surnud

Likvideeritavat ettevõtet võib võrrelda surnuga.  

Firmade likvideerimine võrdub nende matmisega, kuigi likvideerija ise võib vastu vaielda, kirjutab ajakirjanik Marge Väikenurm.

Punkt. Tõesti tahaks siia punkti panna. Kui ettevõtete likvideerija raiub nagu rauda, et ta ei ole firmade matja ja kõik on seaduslik – mida ta ongi – , siis tekib hetkeks tunne, et olen siiani millestki valesti aru saanud.

Kas pankrotti kukkunud ja likvideeritud firmad pakatavad elujõust, annavad tööd ja maksavad riigile makse? Vaata viimsegi jaksu kaotanud ettevõtteid ükskõik millisest otsast, aga ei. Nad on surnud mis surnud. Maha maetud.

Firmade manalateele saatjad, eriti ebaeetilise käekirjaga, näevad aga asju oma nurga alt. Nad võtavad ennast käega löönud ja pettunud ettevõtjate päästenöörina, vajadusel seaduste nutikate tõlgendajatena.

Likvideerijatel ei ole mõtet hinge võtta firmade matjaks nimetamist, sest asju peab nimetama õigete nimedega. Kui ettevõtja annab firma või selle juhtimise üle – peseb käed puhtaks, ning pärast seda jäävad võlad ja firmad õhku rippuma, siis see ei ole õige. Mis siis, et seaduse silmis on.

Ma ei taha öelda, et pankrot või firma likvideerimine on saatanast. Ikka juhtub, et firma omanik mõistab ühel hetkel, et reaalsus on teine kui ta unistas. Oluline on, et kui nii läheb, siis firma lõpp oleks eetiline ja ettevõtja võtaks vastutuse. Ettevõtlusega ei kaasne vaid hiilgeajad, vaid ka mõõnad, nii et mõlemaga võiks suuta hakkama saada.

Likvideerimisprotsess peaks olema aus. Et võlausaldajatel oleks võimalus enda eest seista. Tähtis on, et koostatakse firma lõppbilanss, võlad tasutakse võimalikult maksimaalses ulatuses ning eelnevalt võlausaldajate kahjustamiseks vara välja viimata, omanikud saavad varast oma osa ja firma võetakse äriregistrist maha.