Teeme presidendi valimise lihtsamaks

Iga viie aasta tagant seavad presidendivalimised Eesti ühiskonna küllaltki skisofreenilisse olukorda. Et president on kogu riigi ja rahva pea, viitab sellele, et tegemist peaks olema justkui kõige tähtsama poliitilise kohaga demokraatlikus Eestis.

Ometi ei osale rahvas selle inimese valimises kuigivõrd, mistõttu langeb kogu riigipea amet võrreldes teiste institutsioonidega mitu pügalat allapoole. 

Mitu valimist

Veel enam on olukord vastuoluline, kui toimuvad presidendivalimised kui sellised. Segadust põhjustab esiteks see, et valimised toimuvad sõna otseses mõttes mitmuses. Seega määramatuse hetki on mitu. See aga tähendab, et kandidaate võib olla mitte ainult mitmest erakonnast, vaid ka ühe erakonna seest juhul, kui protsessi käigus otsustatakse üles seada mõni uus pretendent.

Kolmandaks on umbmäärane mõõdupuu, mille järgi otsustatakse, kes oleks hea presidendikandidaat või koguni president. Et presidendi ametikoht on ikkagi üks poliitilistest võimupositsioonidest, on arusaadav, et selle tahaks endale saada mõni erakond. Kuigi põhiseadus kohustab presidenti peatama oma erakondliku kuuluvuse, on ta üldjuhul olnud ikkagi mõne erakonna esindaja, mistõttu selle ametikoha loorberid lähevad lõpuks ühele või teisele parteile. Seega toimub erakondlik võidujooks.

Õige president

Samas arutleme ikka ja jälle selle üle, milline peaks olema see õige president või mille järgi peaksime hindama õiget pretendenti. Mõnikord üritatakse lähtuda põhiseaduslikust ametijuhendist, lugedes ette vastavaid paragrahve. Selle oht on aga see, et on väga lihtne jääda seisma paragrahvi juurde, kus on sätestatud, et president esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises.

Praeguses arutelus presidendikandidaatide ümber on üritatud tõsta liiga esile ühe või teise kvalifikatsioone rahvusvahelise kogemuse vallas. Meenutagem, et president ei suuna ega määra Eesti välispoliitikat. Ta teeb seda, mis on tegelikkult põhiseaduses kirjas, milleks on Eesti riigi esindamine tavapärases rahvusvahelises suhtlemises. Ning see taandub omakorda suuresti sellele, et võetakse vastu suursaadikuid ning nende volikirju. Just see on peamine Eesti Vabariigi esindamine.

Palju tähtsam presidendiameti juures on raskesti määratlev tasakaalustav roll riigi poliitilises süsteemis tervikuna. Meeldigu see või mitte, aga see on eeskätt sisepoliitiline roll. Just selle poolest meenutatakse Lennart Merit, kui ta noomis 1990. aastate alguses noort Mart Laari valitsust, või Arnold Rüütlit, kui ta üritas õigluse huvides ära hoida tagastatud elumajade korteriüüri piirmäärade vabakslaskmist. Kindlasti läheb ka Toomas Hendrik Ilves ajalukku nn jääkeldri kohtumise kokkukutsumise ning sellest tuleneva rahvakogu algatamise eest.

Voor riigikogus tuleks kaotada

Samas ükski erakond ei julge just taolisi kriteeriume kandidaadile seada, sest see tähendaks, et tuleb valida endale ülemus, kes ideaalis hakkakski aeg-ajalt teda valinuid korrale kutsuma. Vaja on palju riigimehelikkust, et taolise põhimõtte juurde jääda. Praeguses olukorras näib kõige enam sellele positsioonile asunud IRL oma toetusega Allar Jõksile, kes kindlasti ei ole poliitikutele mugavuskandidaat.

Ülejäänud erakonnad on jäänud suuresti parteipoliitiliste kaalutluste juurde, eeskätt sellepärast, et presidendivalimiste protsess on sedavõrd pikk ja lahtine. Sestap ongi vaja kõikidel erakondadel selles pidevalt kaasa lüüa (ka siis, kui erakonna kandidaadil pole mingeid võimalusi osutuda valituks), sest protsessi käigus on erakonnad paratamatult sunnitud ennast suruma meedia ja avalikkuse ette. Ja meie, kodanikud, peame seda pealt vaatama.

Kõige lihtsam lahendus nimetatud vastuoludele ning katsumustele oleks ära kaotada presidendivalimise voor riigikogus ning anda asi algusest peale valijameeste kätte. Ühest küljest oleks valimiste protsess hulga lühem, teisalt jääks ära asjatu erakondlik positsioneerimine parlamendis, mis niikuinii üldjuhul nurjub.

Kuna praeguseks tundub, et presidendivalimine aastal 2016 lähebki valijameeste kogusse, siis kannatame seniks selle vahepealse ära ning vaatame, mida septembrikuu toob tegelikult.

Autor: Vello Pettai