Põhjus on iseenesest lihtne. Poliitikad – ükskõik, kas me räägime siin ELi riikide konkurentsivõimest, finants- või näiteks transpordipoliitikast – töötatakse välja n-ö keskmise alusel. Keskmine on paraku aga hüpoteetiline ja teoreetiline. Mõttelise abstraktsioonina hea, aga päriselus küsitava väärtusega. Keskmiste näitajate alusel paigutuvadki Brüsseli väljatöötatud poliitikad, soovitused, regulatsioonid jne kuhugi riikide vahele. Riikide endi paiknemine eri valdkondade n-ö skeemidel sõltub loomulikult riigi parameetritest vastavas valdkonnas ega ole kõikides valdkondades samad. Paraku keskmist riiki, nii nagu keskmist inimest, tegelikkuses ei eksisteeri.

Ja ongi nii, et Brüssel produtseerib pidevalt kõlavaid, poliitiliselt korrektseid ja kõrgel üldistustasandil õigeid mõtteid sisalduvaid dokumente. Nende kohaldamisel aga konkreetses liikmesriigis võib tagajärjeks olla probleemide kasv ja inimeste üha suurem rahulolematus.

Konkreetse näitena toon välja Kreeka, kus ELi resoluutsete juhiste ja karmide õpetuste järgi kriisist väljatulemiseks suudeti Kreeka maksutulusid kokkuvõtteks kahandada 2015. aastaks rohkem kui 10 protsenti võrreldes 2008. aastaga (Kreeka maksutulud miljonites eurodes 2008 – 51,085; 2014 – 45,624). 

ELi aastaid kestnud pingutused liitu kuuluvate riikide suurema ühtlustamise suunas on toonud kaasa riikidevaheliste lõhede suurenemise ja ka esimese murenemise. Mida aga teha, et lõhed riikide vahel ei suureneks, on muutumas küsimuseks mida teha, et EL ei laguneks. See aga on n-ö miljoni dollari küsimus. Võimalik, et riikidevaheliste lõhede vähendamisele aitaks kaasa suunatum lähenemine, mis tähendab, et poliitikaid ja regulatsioone välja töötades adresseeritaks need konkreetsemalt teatud riikidele või riikide grupile. Kas see aga aitab vältida praegu tõusvat rahulolematuse lainet, on juba iseasi.