Üürielamud vähendavad ebavõrdsust

15. august 2016, 11:11
Liisa Oviir
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160815/OPINION/160819861/AR/0/Liisa-Oviir.jpg

Oleme edukas e-riik, teisalt aga pole meie inimestel kohta, kus end pesta. Kas see pole absurdne, küsib ettevõtlusminister Liisa Oviir (SDE).

Uskumatu, et endiselt peame tõestama riiklikult toetatud üüripindade vajalikkust kinnisvaraettevõtjatele, kuid õnneks peamiselt  ainult neile.

Kinnisvaraettevõtjate jaoks ei ole kindlasti võõras teadmine, et kinnisvaraturg on praegu ühes oma kõrgemas hetkes, rendihinnad Tallinnas ja Tartus on laes. Samas maapiirkondades on üüriturg praktiliselt olematu. Sest arendajatele toob suuremat tulu müük, aga ka üürielamud suurlinnades.

Hiljutisel visiidil Saaremaale ja Hiiumaale kurtsid mitmed ettevõtjad, et töökohti on, leiab ka töötajaid, aga pole elamispindu, kuhu töötajad oleks valmis oma peredega kolima. Selge on see, et inimesed elavad seal, kus on mugav tööle minna, kus on hea panna lapsi kooli ning kus saab kerge vaevaga kätte kõik vajalikud teenused. Keskkond, kus alustada karjääri ja pere loomisega, on kõigile inimestele tähtis. Samas puudub aga noorel, näiteks just õpingud lõpetanud spetsialistil võimeks teha pangale laenu sissemakse ning osta endale korter.

Värskelt avaldatud Euroopa elu- ja töötingimuste parandamise fondi uuringu kohaselt on rahulolu olemasoleva elamispinnaga Eestis väga väike. Oleme väga halval positsioonil võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega näiteks hallituse, mädaniku ja liigniiskusega seotud hoonestruktuuri probleemide asjus. See on jäänuk nõukogude ajast, kui paneelelamuid ehitati võrdlemisi kehva kvaliteediga. Elutoa laes laiutav hallitus kahjustab tervist. Kes tahab võtta riski ning kolida hallitavasse korterisse näiteks oma väikelapsega? Rääkimata nukrast tõsiasjast, et tualettruumi ja pesemisvõimaluste puudumise osas on Eesti eesrinnas. Ühest küljest oleme edukas e-riik, teisalt aga pole meie inimestel kohta, kus end pesta. Kas see pole absurdne?

Kõigil Eestis ei ole võimalust lubada endale väärikat elamispinda

Lihtne on öelda, et inimesed on ise süüdi. Oleks võinud siis õppida mõnd paremini tasustatavat tööd tegema ning siis saaks ka kolida pinnale, kus on kõik mugavused olemas. Samal ajal on senine riiklik majanduspoliitika olnud suunatud vaid suurema sissetulekuga inimestele ning päädinud keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste palgavaesusega.  

Viimasest majanduskriisist möödub varsti kümme aastat, aga näeme, et meie arenguhoog on raugenud. Majanduse kasvukiirust mõõdame protsendikümnendikega ning samal ajal on aastast 2010 pidevalt suurenenud sissetulekute ebavõrdsus. Kui ebavõrdsust mõõtev Gini indeks oli aastal 2010 Euroopa Liidu keskmise lähedal, siis 2014. aastaks sai Eestist kõige suurema sissetulekute ebavõrdsusega riik.

Näiteks 2008. aastal alanud majanduskriisi saabudes ei tõstetud Eestis tulumaksu ülemist määra nagu paljudes teistes Euroopa riikides, vaid käibemaksu. Madalama sissetulekuga inimeste eelarvest läheb käibemaksule aga rohkem kui suurema sissetulekuga inimestel, kes saavad säästa. Tõstes käibemaksu ja mitte tulumaksu otsustas valitsus kriisi ajal tõsta vaesemate inimeste maksukoormat rohkem kui rikkamate oma süvendades nii juba ühiskonnas laiutavat ebavõrdsust.  

Eesti rikkamad 20 protsenti teenivad 6,5 korda rohkem kui vaesemad 20 protsenti, samas kui Soomes on sama näitaja 3,6. Eelmisel aastal oli Tallinnas keskmine netopalk 969 eurot, Põlvas aga 652 eurot. See on tohutu vahe, aga näitab ka seda, et kõigil Eestis ei ole võimalust lubada endale elamispinda, mis oleks väärikas. Olgu selleks siis õpetaja Paides, noor spetsialist Pärnus või saeveski töötaja Imaveres. Üürielamud on võimalus selle ebavõrdsuse vähendamiseks.

Riik ei tee midagi kohaliku omavalitsuse ja ettevõtjateta

Hiiumaale ei lähe ükski arendaja oma kulude ja kirjadega riski võtma 20 inimese pärast. See oodatav tulu pole lihtsalt seda väärt ja selle eest ei saa ühtegi eraettevõtjat hukka mõista. Nende töö ei ole muretseda ühiskonnas laiutava ebavõrdsuse või riigi regionaalpoliitika pärast. See on valitsuse mure. Eks üürielamute ehitamise programm on tekitanud ettevõtjates tunde, et riik võtab neilt turu käest. See on aga põhjendamatu hirm. Riik ei tee üürielamute vallas midagi ilma kohaliku omavalitsuse ja ettevõtjate koostööta. Kõik arendajad, kel vähegi soovi, saavad koostöös kohaliku omavalitsusega ning riigi abiga, kas olemasolevaid maju renoveerida või uusi ehitada ning tulevikus neid hallata.

Euroopa elu- ja töötingimuste parandamise fond soovitab meil pöörata suuremat tähelepanu eluruumide kvaliteedi tõstmisele, sest kõiki ebakvaliteetsete eluruumide otseseid ja kaudseid, ka sotsiaalseid nagu näiteks rahvatervisega seotud, kulusid arvesse võttes oleks nende renoveerimine või muud riiklikud meetmed eluruumide aktsepteeritavale tasemel viimiseks väga lühikese tasuvusperioodiga (18 kuud). See tähendab, tulu parematest elamistingimustest näeksime me juba väga lühikese aja pärast.

Usun, et kõik inimesed Eestis väärivad võimalust elada heades tingimustes. Tean, et Eestis on ettevõtjaid, kes minuga seda arvamust jagavad ning on valmis selle nimel riigiga koostööd tegema. Meil on ettevõtjaid, kes näevad kaugemale, kes näevad ka ääremaid, mitte ei karda ainult Tallinna kinnisvaraturu solkimist. Ma tänan kõiki ettevõtjaid, kes mõistavad elu säilimise vajalikkust kogu meie väikses riigis ja annavad sellesse iga päev oma panuse.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. August 2016, 11:11
Otsi:

Ava täpsem otsing