Idufirmade ajaloo lõpp

Eelmise nädala arvamusfestivalil kuulsin ühe lava ääres idufirmade arutelul arvamust, et tehnoloogia ja uued lahendused muudavad maailma tundmatuseni ning tingimata palju paremaks. Enamgi, kõlas väide, et nad aitavad kaasa riikide mõju vähenemisele ja riigipiiride kadumisele. Kõlab, nagu Francis Fukuyama 1990. aastate vabaduse eufoorias kirjutatud ajaloo lõpp. Armas, aga sinisilmne.

Sel nädalal on Apple’i tegevjuht Tim Cook Hiina külaskäigul kohalike valitsejate ees lömitamas. Kas see on mõistlik ja kasulik? Kahtlemata! Kas see on märk riigi rolli vähenemisest ja piiride kadumisest? Vastupidi. Kuigi on riike, mida tehnoloogiafirmad muudavad (nagu Eesti), siis samamoodi on mõjuvõimas osa riike, mis muudavad tehnoloogiafirmasid.

Ehk jutt riikide surmast ja piiride kadumisest on pehmelt öeldes ennatlik. Vastupidi, piirid, jõukeskused ja monopolid kerkivad võimsamalt kui varem. Reaalpoliitika on tagasi. Jättes kõrvale poliitilise mõõtme, nagu kas või Brexit, mis sisult on riigipiiride taastamine, mitte lammutamine, puudutab reaalpoliitika just tehnoloogiafirmasid aina enam. Vaatamata ohjeldamatule ning mõõtmatule lobitööle ja suhtekorraldusele, sekkuvad ja reguleerivad riigid üha rohkem tehnoloogiafirmade tegevust, mitte vastupidi.

Võtame või Uberi, kes sisuliselt sunniti Hiinas ühinema oma konkurendi Didi Chuxing'uga. Või USA, kus FBI muukis Apple’i telefoni lahti, vaatamata firma vastuseisule, lõhkudes nii müüdi privaatsusest ning rõhutades riigi suveräänsust ja vägivalla monopoli (või oli see vastuseis näiline ja tagatoas sõlmiti salalepe vanema mudeli koodi avamiseks?). Ka Euroopa Komisjon püüab aina enam tehnoloogiafirmadel päitseid pähe panna. Rääkimata Venemaast, Araabia riikidest ja üldse, suuremast osast maailmast. Igale reaktsioonile tekib vastureaktsioon.

Eesti ongi siinkohal erand. Oaas või katsepolügoon, kus toimub palju uuenduslikku ja toredat ning kus unistustes on meri põlvini. Ja see on väga hea. Aga lõpuks tasub vaadata ka „igavaid“ ja „vananenud“ riigipiire. Piltlikult, idee e-residentsusest võibki Eestit või maailma muuta, aga ainult nii kaua ja selles ulatuses, mida teised riigid meil teha lasevad. Seni, kuni see ei kujuta ohtu teise riigi suveräänsusele või rahvuslikele huvidele, läheb kõik libedalt. Kohe, kui see kellelegi ei meeldi, keeratakse kraanid kinni.

Seejuures pole riikide jõuline sekkumine tehnoloogiafirmade tegevusse sugugi üdini halb. Vastupidi. Olgem ausad, tehnoloogiafirmad loovad kõigest näilist vabadust. Facebook, Google, Uber, Booking.com ja teised üleilmsed korporatsioonid pole lihtsalt uuenduslikud ja mugavad ideed, mis lõhuvad piire ja liidavad maailma, vaid on kasvanud turuvalitsejateks, kes jälgivad oma klientide igat sammu, dikteerivad tingimusi ja sisu ning mängivad maksudega. Mida see tähendab idufirmadele? Ajalugu ei alanud ega lõpe nendega ning õhinapõhiste unistuste kõrval jääb kestma ka tegelikkus.