Mõttetu kilekotisõda

Tarbijaid rabas keskkonnaministeeriumi kavatsus hakata piirama kilekottide kasutamist. Ametnikel jagub jaksu, et võidelda olematu probleemiga, tõeliselt keskkonda koormavad küsimused seisavad aga aastaid lahendamata.

Kilekottide suure keskkonnakoormuse väljendamiseks on enamasti räägitud nende arvust: et me kasutame aastas 115 miljonit eriti õhukest kilekotti ja 18 miljonit tavalist kilest kandekotti.Need numbrid kõlavad hirmuäratavalt, kuni me seda kogust ära ei kaalu. Jutt käib umbes 160 tonnist, mis, nagu ministeerium ise tunnistab, moodustab marginaalse osa Eesti pakendijäätmetest.

Enamgi veel: kuigi ministeeriumi uuringus kirjutatakse, et kilekotid jõuavad lindude ja loomade toidulauale, ei suudeta seal esitada ühtki mehhanismi, kuidas see võiks juhtuda.

Tegelikult on kilekottide saatus sarnane sellega, millele uuring viitab paberkottidest rääkides: need kas taaskasutatakse või suunatakse koos olmejäätmetega põletustehasesse.

Kõik on niigi korras

Tegelikult ei ole probleemi. On umbes 160 tonni pakendijäätmeid, mille käitlemiseks on toimiv süsteem.

Samal ajal kilekotijahiga otsib keskkonnainspektsioon hanke korras jäätmekäitlejat, kes likvideeriks peamiselt vastavatava Eesti Rahva Muuseumi akna taha Raadi lennuväljale kuhjatud rehvimäed. Koos paari väiksema rehvihunnikuga ootab taaskasutusse suunamist 21 000 tonni vanu rehve. Kui see hunnik teisendada eriti õhukesteks kilekottideks, siis vedeleb seal põllu peal eestlaste 365 aasta kilekotivaru.

Või teine võrdlus: kui hakata Viru väljakult Tartusse minema ja see rehvide mass ühtlase kihina tee peale kallata, siis samamoodi kilekottidega käitudes saaks kilekotid otsa juba Stockmanni kaubamaja ristmikule jõudes.

Olukorras, kus viimastel aastatel kokku kukkunud rehvide taaskasutussüsteem ei ole saanud ministeeriumi jäätmekäitlusosakonnast ei mõistmist ega abikätt, jagub indu võidelda kilekottidega, millel on olemas toimiv taaskasutussüsteem ning mille euronõuetest tulenevad kasutamise sihtarvud on täidetud.