Kelmide ees kaitsetu Eesti

Skeemimeistrite uurimisel puutun üha enam kokku juhtumitega, kus osaühingule tekitatakse kunstlik krediit, mis hiljem ilmneb juba välismaiste võlausaldajate nõuetena Mani saarelt, Panamast või Belize’ist. Eestis viibides uurisin kohalikku raamatupidamispraktikat, mis on skeemimeistrite jaoks ehk paremgi kui offshore-firmad. Sealjuures näeb Eesti firma nõue Läti kohtus offshore’i omast parem välja ning Eesti skeemimeistrid on Läti territooriumil juba kanda kinnitanud.

Varasemalt, kui ettevõttel olid probleemid või neid oli vaja tekitada, kasutati klassikalises stsenaariumis offshore-firmasid. Nagu selgus, andsid need krediiti ning kandsid raha üle ettevõttele, mida valmistati ette skeemitajate rünnakuks. Selline laenuandjafirma asus tavaliselt kas klassikalisel offshore-territooriumil (Panamas, Belize’is) või näiteks Venemaal, ning selle juhatusse kuulus sageli variisik mõnest Kesk-Aasia vabariigist. Ent nüüd võib selliseks riigiks olla ka Eesti.

Veel tänavu augustis jooksis Läti ajakirjandusest läbi uudis, et Lätis on kaduma läinud Tadžikistanist pärit puuvillakoorem väärtusega üle 9 miljoni euro. Skeemimeistrite uurijana olen sageli uurinud erinevate ettevõtete või nende varade kadumist või nende ebaseaduslikku ülevõtmist Baltikumis ning ettevõtteid skeemitajate eest kaitsnud. Seejärel teatas ajakirjandus, et asjasse on segatud nii Eesti kui ka Läti ettevõtted ning asi hakkas mind huvitama. Kui kaduda võib 9 miljonit eurot maksev kaubakoorem, siis tuleb aru saada, et midagi on valesti.

Jõudsin järeldusele, et Eesti raamatupidajaid ja audiitoreid ähvardab märksa suurem oht, kuna nad esitavad aastaaruandeid oma nime ja ligipääsu alt Eesti maksu- ja tolliameti süsteemis ning oma IP-aadressilt. Ja mis kõige hullem – kui variisikutel, nagu seda tihti juhtub, on ära varastatud pass, sisestab raamatupidaja Eestis oma iga-aastaste kohustuste raames mitteresidendilt saadud info Eesti deklaratsioonisüsteemi sageli ilma juhatuse liikmete ja omanike tegeliku allkirjata. Ainsaks tõendiks jääb elektronpost koos manustega. Samas teises riigis on selliste dokumentide alusel kõik võimalik, näiteks kohtuhagi, nagu praegu Lätis toimub. 

Seega, kui oleks tahtmist võltsida dokumente suurte käivete või ebareaalsete varude kohta, siis Eesti praegune süsteem on kelmuste vastu uskumatult kaitsetu, kuna mitteresident võib saata oma andmed elektronposti teel (näiteks selle kohta, et talle kuulus 10 miljonit eurot või tema käive oli 5 miljonit eurot) ning Eesti raamatupidaja deklareerib selle kõik oma nimel, saamata sealjuures omanikult allkirjastatud originaali. Kõik elektronteenuste kaudu, kuid ilma elektroonilise allkirjata. Ka Lätis on see võimalik, kuid meil kehtib uus rahapesu vastane nõue ning kohus tuvastab sellise raamatupidaja kiiresti, kuna tal pole ühtegi kirjalikku tõendit. 

Ent see pole veel kõik. Õnnestus näha puuvillakoorma juhtumiga seotud järjekordset iga-aastast audiitori aruannet, milles oli näidatud valeandmeid peaaegu 9 miljoni euro suuruses summas (mille õigsust tõestab audiitori allkiri selgitava märkusega „tegelikkuses pole meil olnud võimalust selles veenduda“, ent sellisele aastaaruandele nad ometi alla kirjutavad ning seda on näha avalikes registrites). Aastaaruanne, mis on koostatud Eesti raamatupidaja ja Eesti audiitori allkirjade alusel, ent ilma osaühingu tegeliku omaniku või osaniku allkirjata.

Kas ongi meie skeemimeistritel variisikuid vaja, kui lihtsa raamatupidamis- ja auditeerimisteenuse taha saab Eesti avalikus registris n-ö lükata suuri rahasummasid, mis näiteks Läti või Suurbritannia kohtute (eriti vahekohtute) seisukohast näivad üsnagi reaalsed? No näiteks, kui skeemitajal on 5 miljoni euro suurune nõue mõnele Läti või Leedu firmale ning Eesti aastaaruandes on olemas kinnitus, et jah, vastaval aastal (kui nõudeõigus tekkis) olid vastava Eesti firma käsutuses justkui olemas need 5 miljonit eurot.

Kõigile, keda sellised skeemimeistrid ründavad, soovitan tugitoolist tõusmata astuda läbi Eesti äriregistri veebilehelt ja üle kontrollida, millised näevad välja sinna esitatud dokumendid. Sageli on neis Eesti registris olevais dokumentides juba palja silmagagi näha, et kopeeritakse ühte ja sama välismaalase allkirja ehk kasutatakse ühe allkirja jäljendit 9 miljonile eurole.

Vaadates sellesama Eesti ettevõtte teisi aastaaruandeid, jõudsin järeldusele, et seesama allkirja jäljend on kõigil aastaaruannetel mitme aasta vältel. See aga võib juba tähendada raamatupidaja aktiivset kaasamist asjasse, mille kohta pole ida päritolu klient talle ehk kõike päris lõpuni ära selgitanud.

Autor: Kalvis Vitolinš