Süda on paha. Nagu joonud oleks!

Donald Trump on uus USA president.  Foto: epa
Fredy-Edwin Esse • 9. november 2016 • 4 min
Jaga lugu:

Brexit oli maksahaak, Donald Trumpi valimine USA presidendiks oli aga hoop kahe jala vahele, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Californias Fredy-Edwin Esse.

Las ma kõigepealt selgitan veidi enda olukorda. Istusin just ligi 12 tundi kolme ekraani taga, jälgisin USA presidendivalimisi ja kirjutasin sellest Äripäeva valimisblogisse. Praegu, asudes seda kirjatükki kirjutama, on mu pea imestusest ja arusaamatusest täiesti paks ning süda läigib. Võib-olla on see kahest purgist Coca-Colast, mis oli täna mu õhtusöök, kuid tõenäolisemalt on see Donald Trumpist.

Jah, ma pole erapooletu, kuid ma pole ka suur Clintoni toetaja. Nägin teda pragmaatilise valikuna olukorras, kus laual on kaks kehva valikut. Clinton oli ka Eesti jaoks parem valik.

Ma pole demokraatide toetaja. 2012. aastal hoidsin pöialt vabariiklasele Mitt Romneyle, kuid Trumpi isiksus on minu jaoks niivõrd eemaletõukav, lausa tülgastav, et minu jaoks oli, ja on seni, mõistusele hoomamatu, kuidas saab sellist inimest valida maailma suurima majanduse ja tuumajõu etteotsa.

Kuidas see juhtus?

Viimased kuus tundi olen ragistanud ajusid ja üritanud aru saada, kuidas see küll juhtus. Oli ju Clintonil mitme protsendipunkti suurune edumaa kõigi arvamusküsitluste järgi. Tuleb välja, et pärast Brexitit ja USA presidendivalimisi on arvamusküsitlused sama palju väärt kui Mehhiko peeso (Trumpi võidu teatavaks saades kukkus mehhiklaste valuuta ajaloo madalaimale tasemele).

Ma üritasin asja enda jaoks ratsionaliseerida ja mõista, kust need valijad võisid tulla. Näen kolme gruppi, kes võisid arvamusküsitlustes välja jääda ning suutsid lõpuks kaalukausi Trumpi kasuks kallutada.

Tundub, et Trump ja tema rohujuuretasandi toetajad suutsid valimiskasti juurde meelitada suurel hulgal inimesi, kes poleks muidu üldse valinud. Sellesse gruppi kuuluvad konservatiivse maailmavaatega inimesed, kes ei plaaninud hääletadagi, kuid Trump koos oma toetajatega suutis nad kaasata.

Teine grupp inimesi on Trumpi n-ö kapitoetajad. Need inimesed ei julenud varem tunnistada, et nad on Trumpi pooldajad, olgu see siis kartusest sattuda pere või sõprade surve alla või oli neil lihtsalt häbi toetada sellist meest. Aga valimised on ju ikkagi salajased, valimiskasti juures ei pea kellelegi aru andma.

Kolmanda grupina ma näen neid valijaid, kes ei suutnud kahe kandidaadi vahel otsust langetada. Paljud valimisjärgsed küsitlused näitasid, et enne otsustamatud olnud valijad soosisid pigem Trumpi kui Clintonit. Miks see nii oli, jäägu targemate inimeste analüüsida.

Kas see valu läheb mööda või peksab Trump edasi?

Ometi on see juhtunud ja Trumpist saab Ameerika Ühendriikide 45. president. Tundub, nagu Brexit oleks olnud ettevalmistav hoop olnud, kuid ühe märkimisväärse vahega. Kui Brexit oli maksahoop, siis Trumpi valimise hoop tuli kahe jala vahele.

Kas see valu läheb mööda või peksab Trump maaslamajat edasi? Maailma finantsturgude reaktsioon võtab hästi kokku inimeste hirmutunde ja teadmatuse tuleviku ees, mida California residendina tunnen ka mina praegu.

Kuidas-küsimusest järgmine on: mis edasi? Mis hakkab edasi juhtuma? Mis saab Ameerika Ühendriikide majandusest? Mis saab NATOst? Ja kõige tähtsam - mis saab Eestist?

Lihtne vastus on, et me ei tea. Ei tea mina, ei tea ameeriklased, ilmselt ei teaks seda ka jalgpalli MMi tulemusi ennustanud kaheksajalg Paul. Me saame vaid arvata, mis juhtuma hakkab. Ja ma usun, et Eestiga ei juhtu midagi hullu. Trumpi võimalikud lollused teevad Eestile pigem kahju majanduse kaudu, mitte sõjaväe abiga.

Vabariiklastel on kontroll senati ja esindajatekoja üle ja kui Eestil peaks vaja minema USA sõjalist abi, siis seda heakskiitu on vabariiklaste juhitavalt kongressilt kergem saada kui demokraatide domineerimise all olevat kongressilt. Trumpi nõustajate hulgas on kindlasti enam kui küll pädevaid kindraleid ja admirale, kes võtavad Venemaa suhtes jäiga hoiaku ja on abiks Baltimaadele.

NATO suhtes, nii imelik, kui see ka ei ole, nõustun ma Trumpiga. Paljud Euroopa riigid on laenurahaga jätkanud enda jätkusuutmatute pensionipoliitikate ja muude valdkondade nuumamist ning jätnud riigikaitsesektori täiesti unarusse. Kui on juba kokku lepitud, et iga riik peab 2% SKPst riigikaitsesse panustama, siis tuleks sellest lubadusest kinni pidada. Alliansi kõige võimsama liikme poolt tähelepanu juhtimine sellele probleemile on vajalik.

Aga USA majandus? Vaat siin läheb veel huvitavaks. Kui 70 Nobeli laureaati ütleb, et Clinton on parem kandidaat, siis võiksid valijad seda kuulda võtta. Ökonomistide arvutuste kohaselt suurendaks Trumpi maksu- ja majandusplaan USA riigivõlga 5,3 triljoni dollari võrra kümne aasta peale. Mitte kusagilt ei ole näha, et Trumpi välja käidud ideed vähendaks riigivõlga nii, nagu Trump seda ise on väitnud.

Kokku võttes: on imelik olla. Nagu põeks pohmelli, kuigi pole tilkagi võtnud. Kõigest mõnikümmend minutit pärast Trumpi võidukõnet pole veel kõik kohale jõudnud. Ilmselt täielikult ei jõuagi enne, kui näen Trumpi Valge Maja ovaalkabineti laua taga.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt