Süda on paha. Nagu joonud oleks!

Las ma kõigepealt selgitan veidi enda olukorda. Istusin just ligi 12 tundi kolme ekraani taga, jälgisin USA presidendivalimisi ja kirjutasin sellest Äripäeva valimisblogisse. Praegu, asudes seda kirjatükki kirjutama, on mu pea imestusest ja arusaamatusest täiesti paks ning süda läigib. Võib-olla on see kahest purgist Coca-Colast, mis oli täna mu õhtusöök, kuid tõenäolisemalt on see Donald Trumpist.

Jah, ma pole erapooletu, kuid ma pole ka suur Clintoni toetaja. Nägin teda pragmaatilise valikuna olukorras, kus laual on kaks kehva valikut. Clinton oli ka Eesti jaoks parem valik.

Ma pole demokraatide toetaja. 2012. aastal hoidsin pöialt vabariiklasele Mitt Romneyle, kuid Trumpi isiksus on minu jaoks niivõrd eemaletõukav, lausa tülgastav, et minu jaoks oli, ja on seni, mõistusele hoomamatu, kuidas saab sellist inimest valida maailma suurima majanduse ja tuumajõu etteotsa.

Kas see valu läheb mööda või peksab Trump maaslamajat edasi? Maailma finantsturgude reaktsioon võtab hästi kokku inimeste hirmutunde ja teadmatuse tuleviku ees, mida California residendina tunnen ka mina praegu.

Kuidas-küsimusest järgmine on: mis edasi? Mis hakkab edasi juhtuma? Mis saab Ameerika Ühendriikide majandusest? Mis saab NATOst? Ja kõige tähtsam - mis saab Eestist?

Lihtne vastus on, et me ei tea. Ei tea mina, ei tea ameeriklased, ilmselt ei teaks seda ka jalgpalli MMi tulemusi ennustanud kaheksajalg Paul. Me saame vaid arvata, mis juhtuma hakkab. Ja ma usun, et Eestiga ei juhtu midagi hullu. Trumpi võimalikud lollused teevad Eestile pigem kahju majanduse kaudu, mitte sõjaväe abiga.

Vabariiklastel on kontroll senati ja esindajatekoja üle ja kui Eestil peaks vaja minema USA sõjalist abi, siis seda heakskiitu on vabariiklaste juhitavalt kongressilt kergem saada kui demokraatide domineerimise all olevat kongressilt. Trumpi nõustajate hulgas on kindlasti enam kui küll pädevaid kindraleid ja admirale, kes võtavad Venemaa suhtes jäiga hoiaku ja on abiks Baltimaadele.

NATO suhtes, nii imelik, kui see ka ei ole, nõustun ma Trumpiga. Paljud Euroopa riigid on laenurahaga jätkanud enda jätkusuutmatute pensionipoliitikate ja muude valdkondade nuumamist ning jätnud riigikaitsesektori täiesti unarusse. Kui on juba kokku lepitud, et iga riik peab 2% SKPst riigikaitsesse panustama, siis tuleks sellest lubadusest kinni pidada. Alliansi kõige võimsama liikme poolt tähelepanu juhtimine sellele probleemile on vajalik.

Aga USA majandus? Vaat siin läheb veel huvitavaks. Kui 70 Nobeli laureaati ütleb, et Clinton on parem kandidaat, siis võiksid valijad seda kuulda võtta. Ökonomistide arvutuste kohaselt suurendaks Trumpi maksu- ja majandusplaan USA riigivõlga 5,3 triljoni dollari võrra kümne aasta peale. Mitte kusagilt ei ole näha, et Trumpi välja käidud ideed vähendaks riigivõlga nii, nagu Trump seda ise on väitnud.

Kokku võttes: on imelik olla. Nagu põeks pohmelli, kuigi pole tilkagi võtnud. Kõigest mõnikümmend minutit pärast Trumpi võidukõnet pole veel kõik kohale jõudnud. Ilmselt täielikult ei jõuagi enne, kui näen Trumpi Valge Maja ovaalkabineti laua taga.