Siim Kallas (vasakul) ja Taavi Rõivas  Foto: Andras Kralla
Rainer Kattel • 9. november 2016
Jaga lugu:

Reformierakonna langus algas Siim Kallase peletamisest, kirjutab TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor Rainer Kattel.

Reformi languse algus oli paradoksaalselt Siim Kallase peaministriks tagasituleku edukas tõrjumine. Ka presidendikampaania ajal olid Kallase avaldused oluliselt julgemad ja huvitavamad kui Reformierakonna tipptegijatel viimase 3–4 aasta peale kokku. Näib, et IRLil, SDE-l ja Keskerakonnal on julgust ja ideid lihtsalt rohkem kui Reformierakonnal. Ja Eesti õhukeses ühiskonnas maksavadki mitte läbirääkimisoskused, vaid julgus ja ideed, ilmselt on see meie poliitika DNA 1992. aastast saati.

Kaks võimalust

Laias laastus on kaks võimalust: kas ei muutu suurt midagi (peenhäälestus jätkub uues vormis) või võetakse ette muutusi valdkondades, kus seisak on kõige silmatorkavam (maksud, regionaalpoliitika). Oluline pole siin vasak- või parempoolsus, vaid pigem märgiliste muutuste tegemine. Suures pildis jääb Eesti kurss samaks, sest ei ole võimalik päris maailmavaateline koalitsioon.

Samas tuleb tähele panna, et parlamentaarsele mitmeparteilisele demokraatiale ei olegi omased ideoloogiliselt nn puhtad koalitsioonid, vaid pigem võrdlemisi laiapõhjalised valitsused. Selles mõttes on Reformi jt vasakpöördega hirmutamine puhas retoorika ning pigem juba pannakse alus opositsioonis oleku sõnavarale – iga uue valitsuse ebaõnnestumisele saab öelda, et näete, vasakpoolsed teevad käkki.

Vaadates nii SDE kui ka IRLi otsustavust sel nädalal, võib eeldada, et loodetakse teha koalitsioon, mis suudab teha midagi olulist maksupoliitikas (ilmselt mitte otseselt astmeline tulumaks, pigem näiteks maksuvaba miinimumi oluline tõstmine, miinimumpalga oluline tõstmine, sotsiaalmaksu lagi) ning regionaalpoliitikas (kohaliku ettevõtluse arendamine, riigiasutuste viimine Tallinnast välja). Samuti võib eeldada, et seni hästi toimivad või silmatorkavad tegevused jätkuvad, näiteks teaduse rahastamise kasv, e-residentsus jne. Ja kõik loobuvad enda jaoks mõnest märgilisest soovist, et kõik saaksid sirge seljaga oma parteiliikmete ees seista.

Poliitiline tolerantsus

Kui vaadata Keskerakonna, SDE ja IRLi juhtpoliitikuid, siis on kõik kogenud ja pragmaatilised, ideoloogilist jäikust võiski pigem näha Reformierakonnas. Ma ei usu, et hakatakse tegema asju, mis oleks kuidagi kahjulikud. Pigem on oluline, et on veidigi vasakule kaldu valitsus: kaob hirm, et vasakpoolsed on mingisugused kaabakad, kes kipuvad rikaste varanduse kallale ja tüürivad Eesti Venemaa hõlma alla. Ses mõttes saab Eesti erilisus otsa, lõpuks tunnistame, et meie ühiskond ei ole ainult parempoolne. See võiks poliitilist tolerantsust kasvatada küll.

Rõivas ilmestas hästi seda, milleks Reformierakond on muutunud: pragmaatiline suhe võimu – teeme seda, mida võimul püsimiseks vaja. Kui ollakse aga 17 aastat järjest võimul, siis on peaaegu iga muudatusettepanek solvang senistele tegudele. Lõppeks lükati peaaegu kõik otsused pidevalt kuhugi tulevikku.

Äripäev pöördus kolme ja poolesaja arvamusliidri, omaniku ja juhi poole, kellelt palus kommentaare käimasoleva suure poliitilise muutuse kohta. Laekunud vastuseid avaldame jooksvalt, üldistuse teeme reedel ilmuvas kokkuvõtlikus loos.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt