Jääge vait, mingit sõda ei tule!

Olen kaitseväe nooremallohvitser reservis ja kaitseliidu tegevliige. Ma tean täpselt, kuhu ma pean minema ja mida tegema relvastatud konflikti puhkemise korral. Mul ei ole paati kõrkjas, millega ohu korral lääne poole pageda, ja ma ei kahtleks hetkekski – minu kohus on jääda siia ning anda oma panus. See on öeldud selleks, et lugeja ei peaks mind patsifistlikuks puukallistajaks.

Samas ma olen ka ettevõtja, kes tahaks väga oma maal rahulikult leiba teenida. Mul on valus vaadata, kuidas Eesti on muutumas Euroopa kolkariigiks, mis majanduslikus mõttes järjest enam marginaliseerub. Paraku on väga oluline katalüsaator selles Eesti jaoks kahetsusväärses suundumuses meie riigi juhtkonna kultiveeritud NATO rinderiigi retoorika. Jah, on arusaadav, et seda on seni tehtud selleks, et uinuv lääs üles äratada ning viia liitlased sõnadest tegudeni, aga mulle tundub, et poliitikud ei adu sellega kaasnevat kahju majanduskeskkonnale.

Kui New York Times kirjutab, et Eesti valmistab ette võitlejaid partisanisõjaks (31. oktoober 2016) või National Public Radio teatab, et sõjaoht on reaalne (30. november 2016) ja tsiteerib Eesti kaitseministrit, kes rõhutab, et küsimus ei ole mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa kaitsmises, siis inimesed maailma eri punktides võivad seda tõlgendada ise moodi. Kui eestlased rõõmustavad, et näe, me oleme nüüd muutunud maailma jaoks tähtsaks ja meist räägitakse, siis vaid mõnisada kilomeetrit eemal asuv ärimees muutub murelikuks oma investeeringute pärast Balti riikides. Silicon Valleys võivad sellised uudised aga tunduda lausa nii, et tegemist on sama ebakindla piirkonnaga nagu näiteks Palestiina või Mägi-Karabahh.

Esimesed mõrud viljad on juba küpsenud. Mõni aeg tagasi otsustasid ühe mulle tuttava Eesti ettevõtte välismaalastest enamusomanikud viia ettevõtte peakontori Londonisse, et maandada „poliitilise riski realiseerumist“. See tähendab ka, et järgmiste investeeringute kaalumisel mõlgub otsustajatel meeles, et Baltikum ja Eesti ei ole enam turvalised. Kahjuks ei ole see üksikjuhtum. See võib küll olla ka kokkusattumus, et meie turul tegutsevad Skandinaavia pangad ei ole enam huvitatud filiaalide omamisest Baltikumis, aga võib-olla ka mitte. Täiesti võimalik, et tegemist on samuti riski juhtimisega, sest kriisi korral on tütarpanga kaotusega võimalik kahjum palju selgemini piiritletav ning kohustused klientide ees ei laiene emapangale.

Eriti halb on tahtmatu sõjapaanika tekitamine koosmõjus aktiivses tööeas elanike väljarändega. Hiljuti kohtasin endist kolleegi, kes on oma ala tippekspert ja seda mitte ainult Eestis. Kui veel paar aastat tagasi oli tal visioon ehitada Eestisse oma firma, mis oleks valdkonna tipptegijana tuntud kogu Euroopas, siis nüüd on ta juba üsna veendunud, et kolib koos perega paari aasta jooksul kuhugi mujale. Seda mitte sellepärast, et ta väga kardaks oma isikliku julgeoleku pärast, vaid targa inimesena oskab ta hinnata olukorda realistlikult. Massikommunikatsiooniga tekitatav hirm Eesti kui ebakindla piirkonna suhtes viib vältimatult olukorrani, kus siin toimub järjest vähem ja intelligentset äri ajada muutub järjest keerulisemaks.

Paanilise riikliku julgeoleku tagamise retoorika ei ole mitte ainult halb majanduskeskkonnale, vaid ka täiesti alusetu. Relvastatud konflikti tõenäosus on praegu Eestis väikesm kui kunagi varem. Eestis viibivad pidevalt suurte lääneliitlaste sõdurid. Veel paar-kolm aastat tagasi ei olnud nii. Mis sest, et neid ei ole eriti palju. Fakt, et saapad on maas, heidutab võimalikku vastast palju rohkem kui tankide ja suurtükkide arv. Lisaks on Eesti iseseisev kaitsevõime parim, mis meil pärast taasiseseisvumist on olnud. Objektiivselt hinnates on Eesti täna oluliselt turvalisem koht kui see oli näiteks 2008. aastal.  Aga kas ka investorite silmis?

Seetõttu on üsna arusaamatu, miks kraaksutakse õnnetust. Tegelik oht on saada endale sellise riigi tiitel, kellest midagi ei sõltu.