• Jaga lugu:

    Unustame sõja

    Ahto LobjakasFoto: Postimees/Scanpix

    Iseseisev Eesti pole ajaliigestest nii lahti olnud 80 aastat. Nagu enne 1940. aastat, ei tea me täna, kas oleme ajaloo näitelaval tulijad või minejad. Me avastame end ootamatult maailmast lahtihaagitult, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

    Kui siin on süüdlasi, siis on need ennekõike need, kes meid siia tõid ja lahti haakisid. Eesti on juba mõnda aega elanud omaette reaalsuses. Reaalsus ja enesekujutlus hakkasid pöördumatult lahknema kusagil Ukraina kriisi ajal (kui sai küsitavaks küsimus “Kes sureks Narva eest?”) ning omandas groteskse ilmselguse Donald Trumpi tulekuga.
    Tänaseks on Trumpiga telefonivestluse maha pidanud kõigi Põhjala riikide juhid, rääkimata Vladimir Putinist. Eesti president kontakti saanud pole ning nüüd öeldakse tema lähikonnast, et seda polegi vaja (EPL 13. dets). Eesti seisukohtadest “plaanitakse… maha panna kirjalik märk”, millele järgneb “välkdiplomaatia plaan” pärast 20. jaanuari välisministrite ja kaitseministrite tasandil (ilmselt mõne NATO kohtumise serval). Riik, kus maksudeklaratsiooni saab esitada viie minutiga (Jeb Bush), võtab olemasoludiplomaatias kahekuise mõttepausi ajal, mil õhus ripub kõik see, millele ta on ehitanud oma julgeoleku ja edasise kestmise lootuse. See ei ole süüdistus president Kersti Kaljulaidi ega uue valitsuse aadressil.
    Ohustatud ja kaitstud
    Olukorra jätsid endast maha Toomas Hendrik Ilves ja peaministriparteist Reformierakond. Sõjahüsteeria, mis meid praegu igast nurgast kummitab, on aastakümnepikkuse töö pärand. Sellest päeva-paariga lahti saada polegi võimalik. Me ei ela ammu enam musta laega toas, vaid isetehtud mustas augus. Eesti on olnud korraga kõige rohkem ohustatud ja kaitstud riik. Putin vihkab vabadust, venelased esindavad Putinit, NATO kaitseb iga Narva ruutsentimeetrit nagu New Yorki (Taavi Rõivas). See on silmamoondamistrikk, mis võitnud REle valimisi (ja Toomas Hendrik Ilvesele kohalemääramisi), aga jätnud Eesti väga nõrgaks nii seest kui väljast. Väljast, sest Eesti on täna rinderiik, mis tunneb oma vaenlast kordades paremini kui liitlasi. NATO garantii pidi olema kivisse raiutud igaveseks. Loomulikult mõjub šokina mõistmine, et artikkel 5 ei jõustugi nupulevajutusena, vaid poliitiliste konsultatsioonidena, kus lõpuks otsustab parajasti ametis olev USA president, mis on tema rahvuslikes huvides. Kandidaadipakist jokkerina tõmmatud Trump ongi nüüd põhjustanud diplomaatilise läbipõlemise, mis vajab kahekuist reset’i.
    Olukord on sealjuures palju halvem, kui paistab. Eestisse, Lätisse ja Leedusse peaksid kevadel saabuma NATO pataljonid. Veel pole põhjust kahelda, et nad võtavad asja tõsiselt: briti sõdureist saaks konfliktis osa Eesti brigaadist. Kuid üha rohkem on potentsiaalselt apokalüptilisi lahtisi otsi. Mis saab, kui USA loobub Trumpi all operatsiooni toetamast? Kas britid tulevad — või kui tulevad, siis selleks, et ohu korral lahkuda? Mida teeb Kanada Lätis ja Saksamaa Leedus? Kui üks neist lahkub, ons teised valmis jääma? Kuna NATOl puudub see jõud, peavad britid jt turvama oma sõdureid omaenda lennuväe ja laevastikuga. Konfliktis peaks nad meie kaitsmiseks esmalt neutraliseerima Kaliningradi.
    Nagu näha, jõuame kiirelt õudusstsenaariumiteni, kuid see on vaid algus. Juba täna peavad Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa väga vaikseid, kuid väga tõsiseid keskustelusid selle üle, kes ja kuidas pakuks Euroopale tuumatagatise ilma USAta.
    Hirm meie peades
    On ainult üks helgem külg: kui Eesti on kuue kuu pärast sõltumatu ja terviklik, siis teame vähemalt, et suur osa hirmust Putini ees pesitseb meie endi peades. Sel juhul avanevad ehk loodetavasti ka perspektiivid, kus Eesti ei ole enam alati sõda ootav rinderiik. Kaitsevõime tugevdamise kõrval saaksime sel juhul tegeleda haavatavustega, mille ravi tugevdaks kogu ühiskonda: esmajoones venekeelse kogukonnaga. Nad on iga konflikti ajend, ometi on võim neid primitiivses usus NATOsse väljakutsuvalt tõrjunud. Venelased, meie tänased e-palestiinlased, tuleb päriselt lõimida, ükskõik kui valus või võimatu see ei tunduks. Vaid nii saab Eesti tagasi kontrolli tuleviku üle.
    Võimalik muidugi, et selleks on hilja ja Ilvese-Rõivase doktriin on meile maksnud vajaliku aja. Sel juhul ütleb kaine analüüs, et Putini doktriin ei näe seni ette mitte kogu riigi vallutamist, vaid administratiivosa anneksiooni, millega mürgitatakse sisepoliitika ja sandistatakse riik — nagu see on juhtunud Gruusias, Moldovas, Ukrainas.
    Eestil peab olema plaan B mitte üksnes riigi pilve kolimiseks, vaid elu jätkumiseks Ida-Virumaa “amputeerimise” korral. Vabaduse võti on kontroll oma saatuse üle. Sõja üle pole me endile tänaseks kontrolli jätnud.
    Seega, unustagem sõda. Muu hulgas majanduses, mida Eestis on seni arendatud 1930. aastate Itaalia liine mööda (mille juurde Kristen Michal just on lubanud naasta). Keegi pole kokku arvestanud investeeringuid ja SKT kasvu, mille Eesti on kaotanud pidevas sõjaks valmistumises. Sellest võiks alustada.
    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum

Nüüd tuleb värvata, mitte edutada!
Oluline pole mitte kõlavate nimede lahkumine, vaid uute inimeste leidmine, kes suudavad ministeeriume mõõdetavate tulemustega juhtida, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Oluline pole mitte kõlavate nimede lahkumine, vaid uute inimeste leidmine, kes suudavad ministeeriume mõõdetavate tulemustega juhtida, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Merko sõlmis Leedus 4 miljoni eurose lepingu
Merko Ehitus sõlmis Leedus enam kui 4 miljoni euro suuruse lepingu tuulepargi vundamentide ehituseks, selgub börsiteatest.
Merko Ehitus sõlmis Leedus enam kui 4 miljoni euro suuruse lepingu tuulepargi vundamentide ehituseks, selgub börsiteatest.
Raadiohommikus: kuidas kutsuda vaktsineerimiskiirabi enda ettevõttesse?
Teisipäevases hommikuprogrammis räägime nii vaktsineerimisest, värskelt raha kaasanud idufirmast, tehase ehitusest keset Eestit kui ka konkurentsiraportite põnevatest leidudest.
Teisipäevases hommikuprogrammis räägime nii vaktsineerimisest, värskelt raha kaasanud idufirmast, tehase ehitusest keset Eestit kui ka konkurentsiraportite põnevatest leidudest.
Kuidas väljuda õpilasfirma programmist päris firma omanikuna Samm-sammult: kuidas teha edukas äri
Igal aastal peavad gümnaasiumiastme õpilased otsustama, kas teha uurimistöö või õpilasfirma. Mõnel läheb nii hästi, et lõpuks sünnib päris firma koos maailmavallutusplaanidega.
Igal aastal peavad gümnaasiumiastme õpilased otsustama, kas teha uurimistöö või õpilasfirma. Mõnel läheb nii hästi, et lõpuks sünnib päris firma koos maailmavallutusplaanidega.