Kindel on see, et miski pole kindel

Kolm esimest näidet peaksid kinnitama, kui tänamatu on prognooside kirjutamine. Sestap on ka 2017. aasta peale ettevaatamine ikkagi kohvipaksu pealt ennustamine ja ehk saab rääkida vaid üldistest trendidest ja mõnest kindlast sündmusest.

Kodust alustades – tulekul on Eesti eesistumine Euroopa Liidus ja kohalikud valimised. Eesistumine sõltub ka muudest maailma sündmustest, kuid usutavasti on halduslikult Eesti valmis ja saab eesistumise manageerimisega hakkama.

Kohalikel valimistel aga võivad esmakordselt hääletada ka 16- ja 17aastased. See muudab kohalike valimiste elektoraadi veelgi suuremaks (see oli suurem ka varem, sest hääletada said mittekodanikud) – erinevus parlamendi- ja kohalike valimiste vahel suureneb. Ilmselt näeme paljusid poliitikuid koolimajade ümbruses luusimas... Valitsuse vahetusega muutub ka põnevamaks küsimus, mis saab Tallinna linnavõimust.

Euroopas seisavad ees kolm fundamentaalse tähtsusega valimised. Märtsis hääletavad hollandlased parlamendi üldvalimistel ja täiesti reaalne väljavaade on, et peaministriks võib tõusta islamivastane Geert Wilders Vabadusparteist. Holland ei ole Euroopa Liidus sugugi vähetähtis riik, seega on nendel valimistel suur mõju ka ühenduse tulevikule. Hollandi valimissüsteem aga välistab ainuvõimu, järelikult peab Wilders ikkagi kaasama teisi parteisid koalitsiooni, mis omakorda piirab tema tegevust.

Aprillis-mais tulevad Prantsuse presidendivalimised. Sealgi on väljavaade presidendiks tõusta Rahvusrinde liidril Marine Le Penil. See oleks muidugi vapustus Euroopa Liidule – on ju Le Pen rääkinud euroalast väljaastumise referendumist ja mänginud ka Euroopa Liidust lahkumise mõttega.

Saksa sügisesed parlamendivalimised otsustavad, kas kantslerina jätkab Angela Merkel. Kui Le Pen saab Prantsusmaa presidendiks, võib ennustada hõõrumisi Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Peaaegu kindlalt võib väita, et Saksamaa kantsleriks võib saada kes tahes, pinged Prantsusmaaga kasvavad Le Peni presidendiks saadeks igal juhul. Bundestagi jõuab ka esimest korda Alternatiiv Saksamaale, mis muudab Saksamaa poliitist maastikku päris palju.

USAs hakkame nägema Trumpi poliitika esimesi vilju. Missugune see poliitika täpselt on, on ülikeeruline öelda, kuid vägagi tõenäoliselt tuleb see robustsem kui Barack Obama juhitud administratsiooni oma.

Suur küsimärk on Türgi. Kui Euroopa Liit viivitab viisavabaduse andmisega Türgile – aga kahes suures liikmesriigis tulevad valimised, ja poliitikud ei taha väga viisavabadusest rääkida –, siis kas Türgi ütleb üles rändelepingu Euroopa Liiduga? Samas saab Türgi Euroopa Liidult ka raha põgenikega toimetulemiseks. Keeruline.

Täiesti ennustamatud kohad on MENA (Lähis- Ida ja Põhja-Aafrika) ja Venemaa, kus isegi päris kindlana näivad sündmused võivad võtta ootamatuid pöördeid. Trump võib üritada saavutada kokkulepet Süürias, kuid see võib ka ürituseks jäädagi. Jätkuvalt podiseb Iisraeli-Palestiina küsimus.

Venemaal võivad käivituda senisest intensiivsemalt president Vladimir Putini järeltulija otsingud ja sellega seoses ka võimuvõitlus. Kuid selle riigi kohta on vist ennustamine kõige tänamatum töö üldse.

Ja Ida-Aasia. Trumpi telefonikõne Taiwani presidendile Tsai Ing-wenile võib tähendada USA-Hiina suhete halvenemise algust. Loodus aga tühja kohta ei salli ning see võib lähendada Hiinat Venemaale. Ent kui ka USA soovib Venemaaga suhteid soojendada, võib Hiina end leida patiseisust. Põhja-Korea käitumine on ettearvamatu, kuid kui Trump tahab, et Jaapan ja Lõuna-Korea hoolitseksid senisest enam ise oma julgeoleku eest, võivad ka need kaks riiki astuda „huvitavaid“ samme oma julgeoleku tagamiseks.

Kindel on 2017. aasta kohta üksnes see, et mitte miski pole kindel. Seda tõestas veenvalt ka lõppev, 2016. aasta.