Kindel on see, et miski pole kindel

Kolm esimest näidet peaksid kinnitama, kui tänamatu on prognooside kirjutamine. Sestap on ka 2017. aasta peale ettevaatamine ikkagi kohvipaksu pealt ennustamine ja ehk saab rääkida vaid üldistest trendidest ja mõnest kindlast sündmusest.

Kodust alustades – tulekul on Eesti eesistumine Euroopa Liidus ja kohalikud valimised. Eesistumine sõltub ka muudest maailma sündmustest, kuid usutavasti on halduslikult Eesti valmis ja saab eesistumise manageerimisega hakkama.

Kohalikel valimistel aga võivad esmakordselt hääletada ka 16- ja 17aastased. See muudab kohalike valimiste elektoraadi veelgi suuremaks (see oli suurem ka varem, sest hääletada said mittekodanikud) – erinevus parlamendi- ja kohalike valimiste vahel suureneb. Ilmselt näeme paljusid poliitikuid koolimajade ümbruses luusimas... Valitsuse vahetusega muutub ka põnevamaks küsimus, mis saab Tallinna linnavõimust.

Venemaal võivad käivituda senisest intensiivsemalt president Vladimir Putini järeltulija otsingud ja sellega seoses ka võimuvõitlus. Kuid selle riigi kohta on vist ennustamine kõige tänamatum töö üldse.

Ja Ida-Aasia. Trumpi telefonikõne Taiwani presidendile Tsai Ing-wenile võib tähendada USA-Hiina suhete halvenemise algust. Loodus aga tühja kohta ei salli ning see võib lähendada Hiinat Venemaale. Ent kui ka USA soovib Venemaaga suhteid soojendada, võib Hiina end leida patiseisust. Põhja-Korea käitumine on ettearvamatu, kuid kui Trump tahab, et Jaapan ja Lõuna-Korea hoolitseksid senisest enam ise oma julgeoleku eest, võivad ka need kaks riiki astuda „huvitavaid“ samme oma julgeoleku tagamiseks.

Kindel on 2017. aasta kohta üksnes see, et mitte miski pole kindel. Seda tõestas veenvalt ka lõppev, 2016. aasta.