Mis meist saab?

Uus Eesti valitsus püüab ellu viia tõsiseid uuendusi maksu- ja pensionipoliitikas, mõned tagasihoidlikud sammud on tehtud ka hariduses, kus senist ranget nõuet õpetada vene koolides 60% ainetest eesti keeles on veidi lõdvendatud. On aga raske oodata uuelt valitsuselt otsustavaid ja radikaalseid samme, kuna tegu on ikkagi üsna erinevate jõudude koalitsiooniga, milles ühe osapoole vaated võivad olla teise osapoole omadega otse vastuolus.

IRL ei saa loobuda oma rahvusliku partei rollist, Keskerakond ei saa ignoreerida vene valijaid, kes on teda seni teistele tugevasti eelistanud. Sotsiaaldemokraadid peavad kaitsma töörahva huvisid, milleks nad on kutsutud ja seatud. Paistab, et kõige lihtsam ongi olnud saavutada kompromissi majanduspoliitikas, mida näitavad ette võetud reformid. Vene valijate toetusest ilma jäämine aga kummitab Keskerakonda tõsiselt pärast venelaste seas ülipopulaarse Edgar Savisaare võimult kõrvaldamist. Jüri Ratase sooloetteaste siin 25 aastat elanud inimestele ilma pikemata kodakondsus anda ei pruugi talle erilisi plusspunkte tuua. Kuni Kesk valitseb koos isamaaliitlastega, ei ole mingit reaalset võimalust, et see ettepanek läbi läheks, ja vene valija ootab konkreetseid samme, mitte kõlavaid üleskutseid.

Eesti on osa maailmasüsteemist, kui kasutada Immanuel Wallersteini terminit. Selles süsteemis on meil nagu teistelgi väikeriikidel aga peaaegu ainult passiivne roll: seda süsteemi oluliselt kujundavad sammud tehakse mujal ja Eesti peab nendega arvestama, kohanema, muutustele mõistlikul viisil ja õigel ajal oma sammudega vastama. Nüüd ongi maailm jõudnud kriitilisse aega, kus suured jõud on asunud süsteemi radikaalselt muutma. Seda teeb kõige jõulisemalt ja kärarikkamalt vastne president Donald Trump, ent senist maailmakorda kõigutavad ka Venemaa ja Hiina. Islamimaailmas tugevneb radikaalide ja mässajate mõju, Euroopa Liit praguneb ja pole võimatu, et ka laguneb.