Valitsus testib lapsesuude närve

Märt Väljataga  Foto: Postimees/Scanpix

Keskerakonna valijana olen pidanud end pikki aastaid justkui protestihääletajana tundma ning seetõttu on nüüd hea meel võimaluse üle oma võõrandumist riigist ületada, kirjutab Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga.

Valitsuse algussammud tunduvad küll arglikud, mis on seletatav koalitsiooni mitmekesisusega. Aga ka see arglikkus on olnud õpetlik, näidates, millega nn peavooluajakirjandus on valmis leppima ja kust algab hüsteeria ja valimatu mustamine. Kuna IRL ja päris suur osa ajakirjandusest on lausa religioosselt progressiivse tulumaksu vastu, siis ongi väga raske praegust maksukoormust vähegi õiglasemalt või võrdsemalt või vähem regressiivselt jaotada.

Jutt meid ähvardavast 6000 maksuastmest on naeruväärne: vastava maksukalkulaatori suudaks valmis meisterdada ka IT-tudeng. Sotsiaal- ja tervishoiukulutuste tõusuta lähiajal ilmselt ei pääse ja midagi oleks tarvis veel juurde mõtelda: progressiivse tulumaksu kõrval ehk maamaksu täpselt suunatud tõstmine.

Eri numbrimärgiga firmaautod oli samuti hea idee – kas või seetõttu, et näitas selgesti, kuidas firmaautoomanikud kujutavad endast üht kõige mõjukamat vähemust, keda ükski poliitjõud lõpuks torkida ei söanda – umbes nagu tulirelvaomanikud USAs.

Pensionisüsteemi muutuse kava on samm, paraku küll sümboolsevõitu, õiges suunas. Ent kuna selle mõju avalduks alles paarikümne aasta pärast, peaks sellesse uskuja olema suur optimist. Tõenäoliselt tehakse pensionisüsteem vahepeal veel mitu korda märksa radikaalsemalt ümber.

Palju näägutatud Jüri Ratase kava kodakondsuse andmist lihtsustada ei kuulu küll kuidagi praeguse valitsuse sammude hulka, vaid see lihtsalt kinnitas üle Keskerakonna ammuse joone.

Üldiselt jääb mulje, nagu valitsus kompaks ajakirjanduse ja opositsiooni närvi. Valitsusevastases kriitikas on palju lapsesuiseid enesepaljastusi kuulda: klišeesid, kuidas vaesed ei oska pihkujääva rahaga midagi peale hakata, kuidas tublidust (st kõrgepalgalisust) karistatakse jms.

Üldist maailma arengut vaadates aiman aga ohtu, et praegune valitsus võibki meil jääda üheks viimaseks nn peavooluvalitsuseks.

Hetkel kuum