Rahaliidus muutusteta: Eesti näide

Kes veel mäletab, kuidas eurokriisi kõige tumedamal tunnil euroala rahandusministrid ja valitsusjuhid pikkadel ja sagedastel (t)(öö)istungitel küll üle võimete elanud riikidele abipakette klopsisid, küll uusi reegleid – kuuspakke ja kakspakke ja fiskaalpakette – sepitsesid, mis pidid kehtestama rahaliidus parema distsipliini, et tulevikus selliseid kriise vältida. Sest rahaliidu riigid on kui mägironijad ühes köies – libiseb üks, tunnevad jõnksu ka teised, halvemal juhul lendavad kõik üle ääre.

Eelarvenõukogu oli üks uus nähtus, mis loodi kõikides euroala riikides valitsuste üle parema järelevalve teostamiseks. Eesti näitel on näha, kui palju uuele kehale võimu kaasa pandi.

Eelarvenõukogu kriitika pareeris rahandusminister kerge õlakehitusega – nemad rehkendavad nii ja meie naa, ega siis ministeeriumi arvutajad ole rumalad. Ja kõik. Ka Eesti Panga kriitika pole justkui enamat kui tüütu sääse pirin. Karavan läheb edasi – võtab kogunenud reservidest, nimetades seda veenvama lingvistilise kõla jaoks ülejäägiks, müüb vara ja võtab osa tulusid ka tuleviku arvelt.

Mis jõud või vägi?

Mis jõud või vägi peaks seda pidurdama. Ei tee seda ka valija, sest valija on rahul – kel tõuseb palk, kes saab toetust juurde jne. Mis täna käes, see täna käes.

Millele osutavad aga eelarvedistsipliini lõdvaks laskmise kriitikud. Tulevikule. Et eurorahad Brexiti järel vähenevad, et tööealine elanikkond väheneb, rahvastik vananeb jne. Aga see on kõik alles homse päeva mure. Niisamuti ei kutsu kuulama Eesti Panga hoiatused, et praegu ei vaja majandus lisastiimulit – et kui veel nõudlust tööjõu järele kasvatada, siis saame kokkuvõttes asjad kallimalt kätte. Et püssirohi tuleks hoida kuivana mustadeks päevadeks, kui majandus tõesti riigi õlga appi vajaks. Mis mustad päevad? Elu on lill.

Kui Eestis kinnisvarakrahhi eel kõik kuumas ja kõlasid hoiatused, et asi läheb üle ääre, pareeris toonane valitsusjuht samuti – mina küll ei hakka majanduse kasvule kätt ette panema! Vähe muretseti selle üle, millest see majanduskasv koosnes, kui jätkusuutlik see oli. Kuni pill mängis, sai tantsu lüüa.

Korrektsioon oli järsk, aga õnneks kiire. Ja Eestil olid reservid ja euroraha. Pääs rahaliitu aitas taastada usaldust Eesti majandusruumi vastu. Rahaliitu pääsuks tuli eelarve tasakaalu saada ja selleks ei jäänud ümber pööramata ükski kivi, isegi raha pensioni kojukande jaoks tuli ära lõigata. Elu nagu muinasjutus – kand maha, et king jalga läheks.

Puhvrid ja paindlikkus

Euroala mehhanism on selline, et kuna liikmesriigi fikseeritud valuutakurss on jäik ja sama nii majanduse tõusudes kui mõõnades, peavad seda paindlikumad olema majanduse muud elemendid – eelarvepoliitika, tööturu ja palkade paindlikkus.

Soome on ehe näide, kuidas palgatõusu käest laskmine ühel päeval kibedat korrektsiooni nõuab. Ja et Soome riigi võlakoorem (sh stimuleerimise järel) juba euroala piire noolis, tuli kokku hoida ja kärpida ka languse ajal. Ponnistatud on aastaid, et eelarve tagasi just struktuursesse tasakaalu saada. Millest esialgu kergele libastumisele praegu Eesti ühiskonnas toetust ehitatakse.

Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi kirjutas kord ühes oma artiklis, et euroala riigid peavad ennast selliseks reformima, et nad saaksid rahaliidu raamides omal jõul edukad olla. Sest igasugune ühisvastutus on väga visa sündima. Mis sisuliselt tähendab vajadust paindlikkuse järele – sealhulgas võimet kriisi olukorras majandusele õlg alla panna. Mis eeldab puhvreid. Reserve, mis kogutakse päikeselise ilmaga (Prantsusmaa kohal on pilved veidi hõrenenud, Itaalia kohal pilvitab edasi).

Muidu lihtsalt on jälle nii, et kui minek on sees, anname hagu alla ja kui kukub, siis kärbetega hoogu juurde.