Ranno Tingas • 28. aprill 2017 kell 4:00

Kas maksustada roboteid?

Robot  Foto: Panthermedia

Kui robotid võtavad inimestelt töökohti, siis kas neid peaks hakkama maksustama nagu inimesi? Näiteks Bill Gates on sel põhjusel leidnud, et peaks küll. Filosoofiliselt kõlab see mõte oluliselt paremini kui praktikas, leiab EY partner Ranno Tingas.

Sageli kujutame robotina ette humanoidi, kel on kaks kätt, sõrmed, pea, keha ja jalad ning liigutab end inimese moodi. Tegelikkuses on aga roboti defineerimine palju keerulisem. Eristatakse mehaanilisi ja virtuaalseid roboteid ning protsesside robotiseerimist. Kui see robot ongi mingi tarkvarakood või tööstusseade, siis mis alusel me seda defineerime maksumaksjana ja mis alusel me neid maksustaks? Kas siis peaks maksustama kõiki tööstusseadmeid ja arvutiprogramme, mis töökohti vähendavad? Metsanduses paneme harvesterid maksu alla, tööstuses tootmisliinid, teedeehituses asfaldilaoturid? Samuti e-arvete süsteemid, mis jätavad nii mõnegi raamatupidaja tööta või sunnivad ümber õppima.

Huvitav, kas Bill Gates on välja arvutanud, kui palju töökohti kaotas üleminek kirjutusmasinatelt personaalarvutitele? Kõik need uued tehnoloogiad on tõstnud efektiivsust ja samas ka teatud töökohti vähendanud, kuid teisest küljest uusi tekitanud. Samas on arusaadav, et majandusmudelite ja robotite kiire arengu tingimuses peab iga riik vaatama oma maksubaasile ja kohustusele tagada oma rahvale vajalikud teenused.

Kuidas see käiks?

Jättes kõrvale arutelu tööjõumaksude eripäradest, võib eeldada, et robotite maksustamine saaks toimuda kapitalimaksuna või siis kasumipõhise maksustamisena. Kapitalimaksu rakendamisel maksad selle eest maksu, et omad robotit nagu meil maamaksu. Teisel juhul toimuks robotite maksustamine läbi kasumi maksustamise (eeldusel, et nad on produktiivsemad kui inimtööjõud). Huvitav saab olema, milline riik julgeks sellist maksu esimesena kehtestada riskides liikuda ajas tagasi aastakümneid või isegi sajandi. Kui töökohti on lihtne liigutada, siis robotite puhul on see veel lihtsam ja kiirem.

Ka Euroopa Parlament on seda teemat arutanud, kuid samas tundub see vananeva ja kahaneva rahavastikuga maailmajao jaoks veidi populistlik. Siin maailmajaos on robotite maksustamise soov küll pigem tähelepanu kõrvalejuhtimine tegelikelt probleemidelt. Nimelt on tööjõumaksude tõttu ühe uue töökoha loomine Euroopas väga kallis ning see on vaieldamatult üheks automatiseerimise tõukejõuks. Selle asemel, et arutada, kas tööjõumaksud peaks olema väiksemad, läheb diskussioon seadmete ja tehnoloogiate „tööjõumaksudega“ maksustamine peale.

Kui võtame lihtsa näite, siis roboti ostmisel otsene maksukulu puudub – sisendkäibemaksu saab käibemaksukohustuslane maha arvata ning ELi sees pole ka tollimakse. Kui aga palgatakse sama töö peale töötaja, siis näiteks Eestis tähendab see 1000eurose netokulu pealt ligi 700 euro maksude maksmist. Kui robot teeb tööd ööpäev ringi ja palju efektiivsemalt, siis sageli tasubki seda riski võtta ning pigem investeerida tehnoloogiasse kui töökohtadesse. Tänases Eesti struktuurse tööpuuduse kontekstis on seda ka riigil mõistlik soodustada ning seda võime näha nii EASi toetuste jagamise faktidest kui pidulike lindilõikamiste pildigaleriidest.

Robotit kui üsna raskesti defineeritavaid tootmissisendit ei peaks riik maksustama. Enne uute maksude leiutamist peaks tegelema olemasolevate maksude kokku kogumisega. Kahjuks on poliitikute jaoks lihtsam uute maksude kehtestamine neile, kes nagunii makse maksavad, kui tegeleda selle ebameeldivama kontingendiga.

Hetkel kuum