Mari Kooskora • 12. mai 2017 kell 4:15

Usalduskriisist usaldusmajandusse

Mari Kooskora  Foto: erakogu

Ühiskondades valitsevast usalduskriisist välja saamiseks on palju ära teha ettevõtjatel, aga selleks peab nende enese käitumismuster olema usaldust äratav, kirjutab EBSi Ärieetikakeskuse juhataja Mari Kooskora.

Kui veel eelmisel kevadel tundus, et me hakkame tasapisi jõudma jagamis- ja usaldusmajanduse ajastusse, kus kõige olulisemaks (äri)tegevuse edasiviivaks jõuks on usaldus, siis täna räägime tõejärgsest ühiskonnast, kus on jõutud väga tõsisesse usalduskriisi.

Usalduskriisi ja selle tõsidust kinnitab ka jaanuari keskel avaldatud 2017. aasta Edelmani usalduse baromeeter, mis näitab suurimat usalduse langust nii riikide valitsuste, äriorganisatsioonide, meedia kui ka kolmanda sektori organisatsioonide suhtes. Ligi pooled 33 000 vastajast, kes on pärit 28 riigist, on seisukohal, et nad ei usalda enam ei valitsusi, ettevõtteid, kodanikeühendusi ega meediat. Kui madalaim usaldus on valitsuste vastu, siis enim on kukkunud aga meedia usaldamine, olles kõigi aegade madalaimal tasemel koguni 17 osalenud riigis. Organisastioonide juhtide usaldusväärsus on ülemaailmselt kukkunud 12 punkti ning samuti jõudnud oma madalaimale tasandile, 37 protsendi juurde, langedes igas uuringus osalenud riigis.

Uued juhid väljastpoolt

Lisaks usaldamatuse kasvule on inimeste seas kasvanud ka tunne, et praegune süsteem on neid alt vedanud ning nad ootavad olulisi muutusi. Kui lausa 53%-l vastanutest on tunne, et olemasolev süsteem toetab vaid eliiti, siis on päris loogiline, et uusi juhte otsitakse pigem väljastpoolt eliiti.

Tulemust, mille järgi on üle poole vastanutel kadunud lootus, et raske töö saab tasutud, nende laste elu tuleb parem kui neid endil ning et nende riik liigub õiges suunas, võib pidada oluliseks ohu märgiks. Kadunud kindlus praeguste juhtide suhtes on tekitanud ootuse, et just võimsad reformaatorid on need, kes viivad ellu vajalikke muudatusi. Kasvanud on toetus neile, kes lubavad olemasoleva süsteemi laiali lammutada, sealjuures ei pöörata aga piisavalt tähelepanu uue realistliku süsteemi loomisele.

Väga suur osa, pea kolmandik uuringus osalenutest kardab immigratsiooni ja globaliseerimise mõjusid, olles mures nii töökohtade kui ka rahvusliku kultuuri kadumise pärast ning uskudes, et rahvusvaheliste organisatsioonide tegevus on pigem negatiivse kui positiivse mõjuga ja vähendab oluliselt ausat kaubandust. Hirm innovatsiooni kiiruse ees on vastanute seas vaid veidi väiksem, ligi viiendik neist peab tehnoloogilisi uuendusi liiga kiireks ning nendega kaasnevaid muudatusi endale ebasoodsaks.

Kehtivas süsteemis pettumine on aga loonud tingimused populistide esilekerkimiseks ning kasvatavad nende võimu. Hirmu tundvat inimest on kerge manipuleerida ja uuringud näitavad, et lausa 67% Trumpi ja 54% Brexiti poolt hääletanutest tundsid hirmu vähemalt ühe nimetanud komponendi suhtes.

Meedia toetab populismi

Nii usalduse kadumist, hirmutunde kasvu kui ka populistide esilekerkimist võimendab ja soodustab meedia tegevus. Meediast otsitakse eelkõige enda seisukohtadega sobivat informatsiooni ning tõe olulisus on langenud. Kuna suur osa inimestest ignoreerib infot, mis ei lähe kokku nende vaadetega, siis pakutakse meedia vahendusel eelkõige seda, mida soovitakse, vaatamata sellele, kas see on tõene või mitte.

Meediakanali valikul lähtuvad inimesed endale meelepärase teabe olemasolust, pigem usutakse sotsiaalmeedias tuttavate jagatut kui nn tavapärast meediat. Pealegi tunduvad paljudele täna usaldusväärsemad üksikisikud kui institutsioonid, reformaatorid kui olemasoleva säilitajad, organisatsioonist välja lekkinud informatsioon kui ametlikud pressiteated ja suur osa inimesi usub, et õigemat infot kuuleb nn tavainimestelt kui ekspertidelt.

 

Usalduse taastamisel ja elukvaliteedi tõstmisel saaksid palju ära teha äriorganisatsioonid ja ettevõtted, keda usaldab kolmandik süsteemi suhtes ebakindlust tundvatest inimestest. Ettevõtetelt oodatakse tegutsemist viisil, mis aitab neil küll suurendada oma kasumit, samas aga ka parandada ühiskonna liikmete majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi. Usalduse taastamiseks ei tohi ettevõtted olla seotud korruptiivsete tegudega, maksta juhtidele sadu kordi kõrgemat töötasu kui tavatöötajatele, viia oma kasumit teise riiki maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil, küsida inimeste elutegevuseks vajalike toodete eest liiga kõrget hinda ega vähendada toodete hinda kvaliteeti langetades.

Usaldusväärsuse kasvatamisel on oluline tegutseda ja rääkida koos inimestega, mis eeldab töötajate kaasamist aruteludesse ja strateegiliste otsuste tegemisse, erinevate organisatsiooni liikmete rakendamist ka tegevuste kommunikeerimisel, lastes neil rääkida spontaanselt ning jagada oma isiklikke kogemusi.

Usalduse tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Raske on teha koostööd, kui puudub usaldus, aga teiste usaldamiseks peame olema kindlad, et nad järgivad meiega samu väärtusi ja reegleid. Reegleid ja kindlaid kokkuleppeid on ühiskonnas ning organisatsioonides vaja selleks, et tegutseda koos, täita suuri eesmärke ja vältida teistele (ning ka iseendale) viga tegemist. Me peame teadma, mis on õige, mis vale, mis lubatud ja mis mitte, ning kõigil ühiskonna ja organisatsioonide liikmetel peab olema sellest ühine ettekujutus. Vaid pidades oluliseks samu eetilisi väärtusi ja põhimõtteid ning tegutsedes nendest lähtuvalt, on meil võimalik saada üle usalduskriisist ja jõuda ajajärku, mida saab nimetada usaldusmajanduseks.

Hetkel kuum