Jaga lugu:

Kust sein ette tuli?

Peaga vastu seina  Foto: Panthermedia

Ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson heidab tööandjatele ette nappi koostöötahet.

Riigikogu võttis hiljuti vastu laste ja noorte suvist töötamist soodustavad töölepinguseaduse muudatused. Valveaja nutikama rakendamise vääras paraku tööandjate koostöötahte puudumine.

Eestis kehtiv töölepinguseadus sündis tööandjate keskliidu, ametiühingute ja valitsuse pingeliste läbirääkimiste tulemusel 2008. aastal. Võime nii tööandjate kui ka töötajatena olla rahulolematud ühe või teise regulatsiooni pärast, aga selline oli tasakaalukoht siis ja kuni uue kokkuleppeni jääbki tasakaal samasse punkti, kuni pooled ei leia endas jõudu muutunud majandusele vastavat uut kokkulepet otsida. Noorte töötamisvõimaluste avardamise kokkulepe seekord saavutati, ülipika valveaja kehtestamise asjus paraku mitte.

Kus sein ette tuli? ITL nõudis erisuse sisseviimist ainult IT sektori suhtes, kuigi paindlikumat valveaega vajavad ka lennundus, teehoole, tervishoid, veevarustus ja mitu teist sektorit. Kõiki erandeid üles lugeda seaduses pole võimalik. Samuti pole võimalik ette näha kõigile sektoritele ühesugust mõistlikku tasakaalustamise mehhanismi, sest olud ja vajadused on siiski sedavõrd spetsiifilised. Ametiühingud pakkusid, et pikemat valveaega rakendatakse kollektiivsete arutelude tulemusena ettevõtetes ja sektorites, sellest aga tööandjad keeldusid. Paraku ei ole mõeldav, et pea poolt töötajate elust (võrdle 720 astronoomilist tundi 330 maksimaalse töö- ja valveajatunniga) saab tööandja kontrolli alla anda ilma mõistliku vajaduskontrolli ja otstarbeka hüvituspraktikata.

Lobi ei asenda kokkulepet

Erakondade rahavajaduse katmine ja võimas lobivõimekus ei saa anda suurt majanduslikku efekti, sest ükski parlament ei suuda pakkuda nii balansseeritud reeglistikku, kui majandus küsib. Lisaks on igale jõule olemas vastujõud, mis suudab teise poole algatused nullida.

Lobisõja perspektiivitus sai ammu selgeks meie Põhjala kolleegidele, kes hoiavad tööõigust sihikindlalt oma pädevusalas. Enamik tööreegleid on sätestatud tööandjate-ametiühingutevahelistest kollektiivlepingutes, väike osa ettevõtte tasemel, suurem üleriiklikul ja sektori tasemel. Tulemuseks on regulaarselt uuendatav kaasaegne tööõigus, mis suudab teha piisavaid erisusi sektorite spetsiifikast tulenevalt. Tööturu partnerid on veendunud, et tunnevad majandust ja tööturgu paremini ja spetsiifilisemalt kui generalistid parlamendis ning valitsuses. Põhjamaad ei ole vajanud poliitilist sekkumist ja hoiatavad selle eest ka tulevikus.

Nii on enamik Põhjamaid suutnud sobivas mahus ja viisil rakendada kõiki uusi töötamise vorme ilma, et need oleks põhjustanud töötajatele olulisi kannatusi või ühiskondlikke šokke. See on vastupidine Ida-Euroopa praktikale, kus kõike on püütud reguleerida paindumatu seadusega ja selle üldkohaldatavuse tõttu on iga tõsisem muutmine põhjustanud suure ühiskondliku vastuseisu. 

Eesti kohta tuuakse välja töötajate ebaühtlast organiseeritust (mõnes sektoris kuni 70% ametiühingus, teistes jälle alla 10%), sama kehtib ka tööandjate kohta, kus ühinenud ettevõtete osakaal on sektorist sõltuvalt väga erinev ja keskmisena madalam kui ametiühingutel. Arvukuse kõrval räägitakse partnerite suutlikkusest süvaprobleeme käsitleda. Kui aga arvatakse, et sisukas koostöö ja partnerite tugevus on Euroopas tekkinud iseenesest, siis see ei vasta tõele. Selle eeldusteks on kõigepealt tahe sõlmida tugevaid kokkuleppeid ja valitsuste arusaam, et tõesti tööturu partneritel on õigus ja kohustus oma valdkondades juhtrolli mängida.

Jaga lugu:
Hetkel kuum